Piparmünt on üks vanemaid kultuurtaimi, looduslikult teda kasvamas ei leia.

Piparmündi kodumaaks peetakse Hiinat, kust ta levis Jaapanisse. Vanas Egiptuses on piparmündi jälgi leitud juba aastast 1600 a e Kr, vanas Kreekaski tunti teda kui ravim- ja maitsetaime. Briti saartele jõudis piparmünt tõenäoliselt Rooma leegionäride vallutusretkede ajal.

Tänaseks on inglased piparmündi suurimad kultiveerijad ja tarbijad, olles valmis seda lisama peaaegu igale roale, ent kus ta tõesti maitsev on, see on lambapraad. Ravimtaimeks teevad piparmündi tema eeterlikud õlid, millest 40-70% moodustab mentool ja 10-25% mentoon. Kõige rohkem on eeterlikke õlisid õites (6%) ja lehtedes (3%). Lehtedes on veel triterpeene, hesperidiini, betaiini, flavonoide, karotiini ja parkaineid, mis kõik kokku avardavad taime ravitoimet.

Eriti oluliseks peetakse piparmündist valmistatavat mentooli, mis on südame-, aju- ja kopsuveresoonte reflektoorne laiendaja.

Ta vähendab ka närvilõpmete tundlikkust, lihtsamalt öeldes võtab valu ära. Seetõttu kuulub mentool validooli, valikordiini ja üldse südametilkade koostisesse.

Piparmünt köögis

Köögis kasutatakse piparmünti nii värskelt kui kuivatatuna salatite, suppide, liha-, kana- ja kaunviljatoitude maitsestamiseks, aga lisatakse ka paljudele teistele toitudele, sealhulgas magusatele kreemidele ja kissellidele. NB! ülekuumutamine või väga suures koguses kasutamine võib anda toidule kibeda maitse.

Piparmündi kogumine ja kuivatamine

Värskena tarvitamiseks võib lehti koguda suve läbi. Kuivatamiseks peetakse kõige sobivamaks lõigata ürti vahetult enne õitsemist või õitsemise algul (õitseb juulist septembrini), hiljem maitse kuigivõrd halveneb. Lõikamist tehakse hommikupoolikul (siis on taimes eeterlikke õlisid rohkem) pärast kaste kuivamist. Enamasti saab hilissuvel või sügisel kuivatamiseks korjamist korrata. Kuivatamine toimub kiiresti laialilaotatuna puhtal alusel või paariskimbukestena nööril. Kuivatamiseks ei sobi kasutada temperatuuri üle 30 C kraadi. Kuiva droogi hoitakse kaanetatud nõus, ravitoime säilib kuni 3 aastat. Toas võib piparmünt kasvada 3-4 aastat.

Tervistavad preparaadid

Tervistavalt mõjub ka piparmündi toidu hulgas tarvitamine, kuid lisaks sellele valmistatakse temast ka ravimteed, tinktuuri ning kasutatakse vannide tegemiseks. Rahvameditsiinis on tarvitatud piparmünti tee ja tõmmisena kõhuhädade (kõhuvalu, kõhulahtisus) ja -põletike ning sapipõie- ja maksapõletike korral.

Samuti sobib piparmünditeed juua närvilisuse ja unetuse puhul.

Rahustava teena juuakse piparmünti soojalt, kõhuhädade korral jahtununa.

Piparmünditõmmis suurendab ka noortel emadel piimaeritust.

Piparmünditee valmistatakse põhiliselt kuivatatud ürdist . Tee valmistamiseks võetakse 2 teelusikatäit pulbriks peenestatud ürti klaasi keeva vee kohta, hoitakse kaanetatult 7-8 minutit ja kurnatakse. Tõmmise valmistamiseks lastakse seista kolm tundi ja siis juuakse. Ravikuuri ei soovitata teha järjest üle kahe nädala. Kui on vaja korrata, pidada 7-10 päeva vahet. Siinkohal tasub kindlasti ka ära mainida, et kuigi paljud autorid suhtuvad leebelt fakti, et on perekondi, kus piparmünditeed juuakse aastaringi ning väidavad seejuures, et loodetavasti valitseb neis peredes rahu ja üksmeel ega teata, mis on kõhuhädad, on tegemist siiski ravimi ning ravimiteega, millesse ei tasuks suhtuda kergekäeliselt.

Piparmünt ei sobi igapäevateeks ning seda ei või kasutada pikka aega järjest ega suurtes kogustes!

Tinktuur. Võtta peotäis peenestatud värskeid lehti ja õisi ning valada üle viinaga või 70-kraadilise piiritusega. Lasta tõmmata kuni nädal aega, kurnata ning pigistada taimeosad läbi.

Vanni tegemiseks võtta 2-3 peotäit värsket ürti (või 3-4 spl kuiva), valada üle ühe liitri keeva veega, lasta tõmmata pool tundi ja kurnata vannivette. Vannis olla 15-20 minutit. (Leidub ka autor, kes soovitab ihu enne vanni minekut puhtaks pesta).   Kasutatud materjal:

• H. Sõrm “Tervis loodusest”
• A. Paju “Aed ja mets kui apteek”