Minu ja küllap ka paljude teiste poole, kes oma pere tarbeks kanu (ja muid linde) peavad, pöörduvad aeg-ajalt julged ja mõtlevad inimesed, kes tahaks oma perele pakkuda ehedat ja naturaalset muna ja/või linnuliha tavakaubanduse lettidel leiduva suurfarmide toodangu asemel, tüüpiliste algaja küsimustega. Kuidas ja millest alustada? Kust osta kanad/tibud? Mitu kana on otstarbekas võtta? Kas kanadel peaks olema kukk? Millised peaksid olema kanade elamistingimused? Millega toita kanu ja kust seda sööta saab? Millised on kanatõud ja mis on nende erinevused? Kas sinised ja rohelised kanamunad on tõesti olemas, siin Eestimaal? Mida teha kanasõnnikuga? Seepärast kirjutangi nüüd oma linnupidamise loo, lihtsalt ja oma kogemustest, pretendeerimata absoluutsele tõele ja jättes piisavalt ruumi uurida ka minust teismoodi kanapidajatelt nende arvamust ja kogemusi. Olles ka ise veel algaja, õpin ja arenen iga päev koos oma lindudega, kuid arvan sellegipoolest, et kanapidamine ei ole mingi raketiteadus, vaid puhas rõõm.

Minu kiindumus kanadesse-partidesse-hanedesse sai alguse juba siis, kui olin päris pisike laps, esimesed ehedad mälestused pärinevad ajast, mil olin 3-aastane. Vanaemal olid mul nii kanad kui muskuspardid ning igal kevadel koorusid tibud. Mulle, kui lapsele oli see alati väga eriline aeg. Tegelikult ei ole need tunded tänaseni oluliselt muutnud, tibude koorumine on ikka veel väga eriline osa minu elust, taasavastatud ja vahepeal aastateks unustusse jäänud lapsepõlverõõm. Siiski, kanapidamise alustamisega venitasin kaua. Kartsin. Võib-olla ei olnud ka mu kõrval seda õiget kaaslast, kes toetaks ja ütleks, et mis seal siis ikka nii keerulist on, koos saame kõigega hakkama. Siiski, minu ja kogu mu perekonna rõõmuks tuli päev, mil saabusid nii toetav kaaslane kui julgus alustada. Otsustasin, et teen kõik ise ja kasvatan omad kanad üles kohe päris algusest, mitte ei osta ei kanade ega tibudena. Tellisin endale inkubaatori ning tõin koju esimese karbitäie pruune, valgeid, helesiniseid ja oliivirohelisi mune, sekka 4 hanemuna. Siiski tuleb ära mainida, see päris ise tibutamine ei ole algajale vast kõige praktilisem ega soodsam lahendus, eriti, kui inkubaatori kasutamine peaks jääma ühekordseks. Samuti käib paratamatult valu ja kurbus kaasas kogenematusest tehtud vigadega. Mina olen tänaseks juba leppinud asjaoluga, et ka looduses ei jää kõik väikesed ellu ning looduslik valik praagib välja nõrgemad. Hellema hingega algajatele seda naljalt ei soovitaks, mitte enne, kui kõik on endale enne teoorias päris hästi selgeks tehtud. Sellest, kuidas asjad teoreetiliselt käivad on küllaldaselt lugemist erinevates linnukasvatajate foorumites.

Kuidas ja millest alustada?

Tegelikult tuleks enne kanade võtmist endale selgeks teha, milleks täpselt kanad plaanitakse võtta. Siinkohal tasuks läbi mõelda mõned järgmised küsimused. Kas kanu eelistatakse munade, liha või mõlema pärast? Kui munade pärast, siis kas munad peaksid olema lihtsalt suured või võiksid nad olla ka põnevat värvi? Lisaks muna- ja lihakanadele leidub päris palju erinevaid tõuge, mida peetakse eelkõige nende dekoratiivsuse pärast – ülipikkade sabasulgedega fööniksid, armsad kääbustõud, udupehmed siidikanad, üleni mustad (ka liha ja veri) ayam cemani kanad jne jne. Päris head informatsiooni erinevate Eestis kasvatatavate kanatõugude kohta saab lugeda Estfarmi kodulehelt, tõud märgitud ükshaaval lehe vasakul küljel. Lihtsalt munakanadena on väga head ja tootlikud ka suurfarmide poolt pakutavad kanatõugude hübriidid. Neist ja kust neid saada alljärgnevas lõigus pikemalt.

Kust osta kanad/tibud?

Esimesed kanad võib tegelikult osta ka nn vabrikukanad, mida erinevad suurfarmid müüvad ning ise üle Eesti ka kohale toovad. Endale jääb vaid vaev välja uurida, kust ja millal kanu saab. Samuti on võimalik osta neist farmidest ka juba koorunud tibusid ning siis kanad oma käe järgi üles kasvatada. Peamistest suurfarmidest meenuvad esmajärjekorras Sakala Haudejaam Põltsamaal, Linnutalu Valgamaal ja Äntu mõis Lääne-Virumaal. Kõik kontaktid peaksid olema googeldades leitavad, samuti kuulutavad nad oma kanade-tibude müüki nii Kuldses Börsis kui Maalehes. Tihtipeale müüvad suurtootjad väga soodsa hinnaga (1-3 € lind) ka juba aasta munenud kanu (noorkanade hind farmist ostes jääb umbes 7-8 € ligi), kes farmide jaoks oma produktiivsust on kaotamas, kuid võivad hästi sobida algaja kanapidaja nn esimesteks kanadeks. Kes aga teeb enda jaoks selgeks, mida tähendab nn farmikana – maakeeli öeldes on need kanatõugude hübriidid, mis on aretatud ruttu ja palju tootma (alustavad munemist vara, munevad rikkalikult, pea iga päev ja keskmisest suuremaid mune, on praktiliselt kaotanud instinkti hauduma minna) ja tulenevalt sellest teadmisest eelistab midagi muud (minu isiklik eetika ei poolda farmikanu, kuna mulle tunduvad nad kanaprostituutidena, vabandan väljenduse pärast) – põnevat munavärvust (sinine, oliiviroheline, tume šokolaadipruun), kana, kes hauduks välja tibud ja hoolitseks nende eest, suuremat lihamassi (braama kanad, faverollid, orpingtonid) vms, võiks julgelt liituda facebookis grupiga Linnukasvatajad või Kodulindude ja munade ost/müük, kustkaudu võib otse kasvatajate käest nii haudemune, tõulindude tibusid kui aeg-ajalt ka täiskasvanud kanu, kukki, kalkuneid, hanesid, erinevaid tõuge parte ning eksootilisematest lindudest isegi faasaneid ja paabulinde. Ning igal juhul on võimalik hankida Linnukasvatajate grupi vahenduselt hindamatuid teadmisi linnukasvatamise põnevatest telgitagustest. Vanad olijad ja hobikasvatajad on tõelised professionaalid, kes alati hea meelega nõu ja jõuga aitama.

Mitu kana?

Kui on selgeks saanud, mis eesmärgil kanu pidada, tuleb hakata arutama, kui palju siis oleks alustuseks piisav. Siin aitab laias laastus lihtne matemaatika (räägin siinkohal mõttest, et kanad on võetud munade saamise eesmärgil) – tuleb lihtsalt kokku lüüa pere munade tarve. Oluline on ka teada, et kana ei ole masin, s.t et kana ei mune iga päev, tahab ju ka ta vahel hetke hinge tõmmata. Suurfarmide kanahübriidid munevad küll vaata et 6 päeva järgemööda rohkem kui 200 päeva aastas. Talvisel perioodil kanad harilikult vahetavad sulgi ja peavad munemises pausi, samuti võib külma lauda korral munemise produktiivsus langeda. Kui ollakse selline keskmise munatarbimisega keskmine 4-5-liikmeline pere, siis usun, et peaks esialgu piisama ka 5 kanast. Kui süües peaks isu kasvama – on ju oma kana munadel ikka hoopis teine mekk ja toiteväärtus, kui poemunadel ja kanapidamine ise ka äärmiselt teraapiline tegevus, on alati võimalik endale linde juurde soetada. Selleks ajaks, kui juba rohkema järele vajadus peaks tekkima, on seega aega ka erinevate tõugudega lähemalt tutvuda ja nagu omast käest tean, võivad soovid täiesti kardinaalselt erineda esialgsetest kogenematutest unistustest.

Kas kanad vajavad kukke?

Sellisele küsimusele vastaksin küsimusega, et milleks nad teda vajavad? Ja vastaksin, et muna saamiseks ei vaja. Küll aga on kukest kasu muidu tuulepäiste kanade ohjeldamisel – tark kukk hoiatab kanu ohu eest ja ajab põõsaste alla peitu, samuti on kukke vaja selleks, et munadest kooruksid tibud. Kui aga tibude soovi ei ole ja kanapidamine plaanis näiteks linna eramajas, siis oleks ilmselt otstarbekam jätta kukk võtmata, sest tõesõna, kukk kireb iga hommik kell 4.30 ja see võiks naabrite vahel asjatult paksu verd tekitada. Muidu aga pean isiklikult kukke vajalikuks küll. Munade viljastamise ja tibude saamise eesmärgil on sobilik pidada üks kukk kümne kana kohta. Kuked olevat suisa nii tootlikud, et kanad munevad viljastatud mune ka veel tükk aega peale seda, kui nende seas enam kukke ei ole (täpset päevade arvu öelda ei oska), aga kindluse mõttes tasub tibude saamise eesmärgil ikkagi kukk kanakarjas hoida. See viljastamise info on ehk vajalikum neile, kes ühel päeval tõupuhtaid tibusid tootma tahavad hakata, et kui kaua peavad sama tõugu kukk ja kanad enne teistest eraldatud olema, kui hakata tibude saamiseks mune korjama.

Munade viljastatavuse protsenti ei ole mina enne 5-haudumispäeva kuidagi kindlaks teinud. 5. päeval on aga juba võimalik muna läbi valgustada ja kui seal see paistab tibatilluke tuksuv süda ja ämblikuvõrgusarnane moodustis veresoontest, siis on teada, et kasvamas on uus habras elu. Lahtilöödud muna pealt on ka võimalik aru saada, kas muna oli viljastatud või ei – seda valge laigu järgi munakollasel. Alljärgnev joonis üsna illustratiivne.

Milliseid elutingimusi kanad vajavad?

Elutingimuste koha pealt läheb minu arvamus vast kõige enam lahku paljude kanakasvatajatega. Meie talus elavad kõik loomad-linnud nii vabalt, kui olusid arvestades võimalik – s.t et kanad ei ole piiratud aiaga, vaid käivad oma tahtmist mööda metsa all siblimas (risk rebase saagiks sattuda on muidugi suurem, kui aiaga piiratud kanadel) ja endale toitu otsimas, seda muidugi omal soovil. Viimased paar talve on aga olnud enamasti nii pehmed ja soojad, et lisaks hanedele, kes tõepoolesti iga ilmaga väljas tahavad olla (laul hanepoegadest, kelle jalad külma kardavad, ei pea paika), on ka kanad väga palju väljas olnud. Laut on neil muidugi ka olema, ehitatud kohalikust materjalist – savist, pilliroost ja mätaskatusega. Savi hoiab majakese hästi kuivana ja temperatuur ka väga palju alla nulli ei lange. Vastupidiselt paljude arvamusele ei karda kanad külma. Rohkem on vast ohustatud suureharjalised tõud, sest harja külma saades võib kana ohustada veremürgitus, kuigi ei pruugi. Kel pole veel soojustatud lauta, võib oma valiku teha karvaste jalgade ja väikese harjaga tõugude kasuks, nagu näiteks on braama kanad. Lisaks oma vastupidavusele on braamad ka äärmiselt rahulikud ja sõbralikud linnud. Braamade tibusid pakutakse kevadeti hulgaliselt ka läbi Linnukasvatajate facebooki lehe. Antud tõu miinuseks võib pidada ehk ainult hilist munemahakkamist (ca 9 kuu vanuses) ja suurt haudumise-tibude eest hoolitsemise soovi, mille arvelt kanad munevad vähem.

Kevadel-suvel-sügisel võivad kanad aga vabalt elada ka kasvuhoones või kuuris ning kellel ületalve pole võimalik kanu pidada, need võivad võtta kas suveks rendikanad (selliseid võimalusi pakutakse) või viia omad kanad vastastikusel kokkuleppel mõne tuttava juurde talvekorterisse. Üldiselt aga arvan, et nii linnu- kui loomapidamises on inimene oma suhtumisega ise oma hoolealused hellaks ja sõltuvaks teinud. Saavad ju metsloomad ja -linnud edukalt aasta ringi vabas looduses elamisega hakkama, lihtsalt ja valutult – ilma külmenedes suureneb siis vastavalt kas rasvakiht, tiheneb karvastik-sulestik või muutub toitumine. Kui hoolitseda selle eest, et kanad talv läbi lihatooteid nokkida saavad, pole mingit probleemi neid aasta läbi põhimõtteliselt välitingimustes kasvatada. Loomulikult peab olema mingi varjualune, kuhu nad vajadusel vihma ja tuule eest peituda võiksid, aga keskküte laudas ei ole minu arvates kindlasti tingimata vajalik. Munemine muidugi langeb koos külma ja pimeda aja saabumisega.

Mida kana sööb?

Kana on kõigesööja. Mugav kanapidaja ostab oma lindudele juba valmis segatud jõusööda (pakkujaid leiab lihtsasti nii interneti vaheldusel kui linnukasvatajate seas suust-suhu leviva reklaami teel). Näiteks Kiti Kanala Söödatoast saadetakse kokkuleppel sööta ka Smartpostiga mistahes Eesti nurka. Mina olen teistmoodi mugav kanapidaja – annan klassikalisel viisil oma lindudele odra- ja nisuteri, koduse toidu jäätmeid, talvel keedan ka putru ning ülejäänu lasen neil vabalt aias ja metsa all kolades endil leida – nii rohelise kui usside-putukate näol. Teadma peaks alustades kindlasti ka seda, et kanu üle sööta pole küll mõtet. Liiga paksud, rasva läinud kanad ei mune enam väga hästi.

Kanasõnnik – kas tülikas jääkprodukt või maa õnnistus?

Taas kord küsimus, mida võib näha nii ühest kui teisest otsast. Näiteks kasvõi selle alusel, kas kanu kasvatakse maal või linna erajamas. Minu kanade sõnnik rändab kevadel laudast otse minu veel noorukesse kasvavasse toidusalusse, permapeenardesse, seega on see minu jaoks üks väga vajalik loodusringi osa. Aiapidamisest on mul ka ehk võrreldes tänapäeval üldlevinud “moodidega” hoopis omad arusaamad, aga mina isiklikult olen siiral veendumusel, et maailm on loodud nõndaviisi, et siin on algselt inimese jaoks kõik olemas kõige täiuslikumal kujul ning omalt poolt ei pea tegema orjatööd, et ennast ning oma peret ära toita. Siinkohal oleks vast sobilik näide kasvõi peenra kaevamisest. Ideaalis võiks selle labidaga rassimise ja pärast seljavalu käes vaevlemise asemel teha ära koostöös seaga – viskad soovitud aialapile tõrusid või magusat maisi ja preemiaks hea-parema eest teeb siga kogu kaevamistöö ära. Sea puudumisel aga toimetavad kanad ka väga usinalt – ehita vaid kanaaedik oma tulevasele peenralapile ning üsna pea on ees korralikult väetatud, umbrohtudest puhtaks nokitud ilus must maa, kuhu lausa rõõm seemneid külvata. Sellisel meetodil kanadega koostöö tegemisel on kindlasti abiks ka teisaldatavad kanaaedikud ehk nn kanatraktorid. Kui inglise keeles googeldada, leiab igasuguseid ideid, mis osavale peremehele/perenaisele liialt üle jõu ei peaks käima. Oma sellisest koostööst kanadega on näide eelkõige kevadiste kasvuhoones kasvanud tibude varal – tomatid kasvasid pärast sellel mullal suured-suured 🙂

Kuna antud teema on minu jaoks ääretult põnev ja oluline, võiksin kirjutada veel pikalt. Kuna aga suurem osa küsimusi tuleb tegelikult alles nn töö käigus, siis siinkohal vast selleks korraks lõpetan. Loodan, et ehk nii mõnigi seni kahtleja sai antud teemaalgatusest julgustust ise proovida, sest oma käega korjatud värsket pesasooja muna ei anna iialgi võrrelda poelettidel olevate farmikanade munadega, vähemalt minu arvamist mööda.

Päikest teie kevadpäevadesse,

Reedu