Igal aastal augustikuu viimasel laupäevaõhtul kell 21.30 süüdatakse Läänemere kallastel tuhanded tuled – on muinastulede öö. Minu jaoks on see ilmselt üks ilusamaid traditsioone, mida tean. On ju Eestimaa inimestel teisigi öösel ülevalolemise pidusid, nagu näiteks aastavahetus või jaanipäev, kuid muinastulede öös on midagi enamat, kohe palju-palju enamat.

Ei saa jätta mainimata, et kuigi muinastulede süütamise komme tänasel moel on meie jaoks uus, sündinud alles 1992. aastal, on selles nii palju ürgset jõudu, milles kaovad nii aeg kui ruum. Muinastulede öö traditsioon on ellu kutsutud meie kui mererahva ühtsuse, meie ajaloo ja kultuuripärandi, meenutamiseks ning aastatuhandete jooksul igaveseks merele jäänute mälestamiseks. Kuid selles mälestamises ei ole kurbust, ei ole kibestumist ega valusat leina. On vaid vabakslaskmise rõõm.

Tegelikult ei olegi see tulesüütamise komme Läänemeremaades nii uus. Pigem ammu unustatud ning taasavastatud vana. Vanimad andmed tuledega teadete edastamisest Läänemere regioonis pärinevad juba viikingiajast, mil siinsetel rannikualade laevateede läheduses oli täiesti toimiv laevateede ühtne, ulgumerelt sisemaani ulatuv valvesüsteem. Sellesse pidi iga ranniku kogukond andma lõkke süütamisel ja hoidmisel oma kindlaskmääratud panust ja kandis ranget vastutust teate mitteedastamise korral. Minu jaoks sümboliseerivad muinastuled aga väravat iidse ja tänase vahel. Muinastulede öö on tule, mere ja rõõmsate inimeste pidu. Kel vähegi soovi ja võimalust, saage sellest osa juba sel laupäeval, süüdates ise rannas lõke või külastades mõnd lõkkekohta neist: http://muinastuled.ee/lokkekohad Kauneid elamusi soovides, Looduspere Reedu