Sibul ja teised laugud kuuluvad taimeda hulka, mida on isegi Piiblis mainitud. Sibul ja küüslauk, mis on tähtsamad laukude pere esindajad, leidsid kasutamist juba vaaraode juures 1550. aastal eKr. Egiptlased uskusid, et sibul suudab surnu taas elustada. Püramiide ehitanud töömeestele oli sibul üks põhitoitudest.

Sellest ajast pärit papüürused andsid juba teavet sibula ja küüslaugu raviomaduste kohta: nad leevendasid peavalu ja südamevaevusi, viisid välja kõhuussid.

Vanas Egiptuses loodeti sibula söömisest meestele potentsi ja naistele viljakust.

Vanas Kreekas tarvitasid sportlased enne olümpiamänge toonuse tõstmiseks küüslauku.

Hiinas on küüslauguga ravitud hingamis- ja seedeelundite vaevusi, südame- ja vereringehaigusi jm.

Venemaal on küüslauku peetud heaks podagra ja kivitõve ravimiks.

Arstiteaduse isa Hippokrates tarvitas ravimisel sibulat lisaks eeltoodule ka nägemisvõime parandamiseks, palaviku alandamiseks, düsenteeria ja koolera vastu.

1858. aastal andis prantsuse keemik ja mikrobioloog Louis Pasteur teadusliku kinnituse sellele, et nii sibulal kui küüslaugul on bakterivastane toime. Küüslaugu võidukäik algas 20. sajandil, kui suudeti sellest eraldada ravitoimega aine – allitsiin.

Ajaloost on palju põnevat teada ja hulgaliselt legende, mis kõik räägivad laukude perekonna ülimast kasulikkusest organismile.

Tänapäeval on nii maitseandjana kui köögiviljana kasutatav sibul üks põhilisemaid taimekultuure kogu maailmas ja teadlased omistavad talle väga suurt tähtsust ka meditsiinis. Eestlane on üsnagi tagasihoidlik sibula kasutamisel, tarvitame teda rohkem maitseainena ja ravimina. Millegipärast pole me teda osanud võtta köögiviljana, nii nagu seda paljudes riikides tehakse võrdselt kapsa ja kartuliga.

• Sibul sisaldab suhkruid, vitamiine (C-vitamiin, B-grupi vitamiinid), mineraalaineid (tsink, jood, raud, kaltsiumi- ja fosforiühendid jt), ensüüme, orgaanilisi happeid ja palju erinevaid bioaktiivseid ühendeid.
• C-vitamiini on muidugi rohkem rohelises sibulas ja murulaugus.
• Sibulast on leitud desinfitseerivalt mõjuvaid eeterlikke õlisid ehk fütontsiide, mis on tugeva antibakteriaalse toimega.
• Sibula bioaktiivsed ained toimivad antioksüdantidena: vähendavad vähiriski ja tugevdavad immuunsüsteemi.
• Rohkesti on neis ka flavonoide, mis toetavad südametegevust ja aitavad organismil puhastuda.
• Sibulas leidub kiudaineid ning koos bioaktiivsete ainetega toetavad need seedimist ja aitavad väljutada organismist üleliigset kolesterooli.
• Sibulakoore eemaldamisel ja mugula peenestamisel purustame sibularakud. Kohe tekib erinevate ainete reageerimise tulemusena lenduv väävliühend. Meie pisaratevoolu tekitabki just see gaas silmavedelikuga reageerides.

Ärritava ühendi lendumist saab vähendada, kui:

• hoida sibulaid, tükeldamisnuga ja lõikelauda enne töötlemist külmkapis
• töödelda suurema hulga puhastamisel sibulaid külma vee all ning kasta nuga ja käsi pidevalt külma vette
• puhastada ja tükeldada sibulaid õhupuhasti all või suvel värskes õhus

Sibulat kui ravimit on tõenäoliselt tarvitatud tema avastamise algusest peale. Eesti rahvameditsiinis on sibul olnud kõige populaarsem loodusravim. Küpsetatud sibulaga raviti paiseid ja mädanevaid haavu; toore sibula mahla tilgutati nohuga ninna; köhaga hingati sisse sibula auru; kurguvalu leevendati sibula-meetõmmisega jne. Tänapäeva meditsiin ainult toetab kõiki vanarahvatarkusi ja ravimitööstus valmistab sibulast üha rohkem ravimeid.

Täiendage koduapteekigi sibulast valmistatud ravimitega:

Köhasiirup, mis sobib hästi ka lastele

• Purusta 1 sibul koos koorega pudrutaoliseks massiks
• Lisa 1 spl suhkrut või mett
• 0,5 klaasi vett
• Keeda segu 5 minutit nõrgal kuumusel, jäta kaheks tunniks seisma ning pressi seejärel mahl välja
• Võta iga kahe tunni järel 1 spl siirupit

Suurepärase ravimina võib kasutada ka sibulamahla.

Neil, kellel on kodus mahlapress, on lihtne teha mahla kohe paari päeva jagu. Kuid mahlast sibulat riivides ja läbi marli pressides saab samuti kätte päevase vajaduse.

• Sibulamahl on soovitatav organismi üldtugevdamiseks ja külmetushaiguste tõrjeks: võtta 1 tl 5 korda päevas, kurguvalu puhul koos meega.
• Bronhiidi ja kopsupõletiku puhul võtta koos meega 1 spl 5-6 korda päevas.
• Ka naha- ja küüneseenhaiguste raviks on sibulamahl asendamatu: määrida ja võtta sisse 1 tl korraga mitu korda päevas.
• Ateroskleroosi korral võtta mahla 1 tl iga tunni järel. Kuur kestab kaks nädalat ja siis tuleb sama palju vahet pidada.
• Suhkruhaigetele on mahl igapäevane täiendravim.
• Juuste kasvu ergutamiseks hõõruda peanahka 2 korda päevas mahlaga.

Sibula toite- ja raviväärtus kuumtöötlemisel oluliselt ei vähene – kaob üksnes bakterivastane toime. Need, kes toorena sibulat süüa ei saa, kasutagu teda toidus kuumutatult ja suuremas koguses.

Eks sibul olegi üks igapäevase toidu vaata et lahutamatu osa, vähemalt maisetaimena. Tõepoolest, ei valmi ühtki kala- ega lihasuppi, hautist või kotletti ilma sibulata. Kuid ometi on veel võimalusi sibula kasutamiseks. Teame, kui maitsev on praetud sibul või rohelise sibula salat prae kõrval, kuid ikka kipume neid kokkuhoidlikult üksnes toidu peale riputama. Kuna sibul on ikkagi odav, maitsev ja tervislik, kasutame siis teda, kui põhitoiduainet.

Sibulatoitude maitsestamiseks on sobivad fariinsuhkur, kaneel, pipar, loorber, tüümian, basiilik, paprikapulber, küüslauk, petersell, seller, till jt. Sibul sobib peaaegu kõikide köögiviljade ja puuviljadega, samuti liha ja kalaga.  

Sibulapirukas

Põhi:

• 1,5 klaasi jahu
• 100 g võid
• 2 spl vett
• 3 spl hapukoort
• 0,5 tl küpsetuspulbrit
• Soola

Kate:

• 8 sibulat
• 1 klaas suitsulihakuubikuid
• 1 klaas riivitud juustu
• 4 muna
• 250 g hapukoort
• Soola, pipart, paprikapulbrit

Pane küpsetuspulbriga segatud jahu kaussi, näpi võiga läbi, lisa vesi, sool ja hapukoor, sega tainaks.

Hoia tainast külmkapis paar tundi.

Täidise jaoks tükelda sibulad, sega singitükkide ja riivitud juustuga.

Vajuta tainas kätega laiali ümmargusse vormi, nii et ääred oleksid kõrgemad.

Pane peale sibulamass ja küpseta ahjus 240 kraadi juures 20 minutit alumisel ahjurestil.

Klopi munad lahti ja sega maitsestatud hapukoorega, vala segu täidisele ja lase 200 kraadi juures küpseda veel 30 minutit, kuni muutub kuldkollaseks.

Selle uhke piruka juurde sobib hästi kapsa-paprikasalat või mõni muu värvikas toorsalat. Pirukas maitseb hästi nii soojalt kui ka külmalt.

Õuna-sibulasalat

• 1 kg õunu
• 200 g sibulaid
• 2 punast paprikat
• 2 küüslauguküünt
• 1 klaas rosinaid

Marinaad:

• 300 g suhkrut
• 2 spl 30% äädikat või 10 spl õunaäädikat
• 1 spl soola
• 1 spl sinepiseemneid

Eemalda pestud õuntel südamikud ja lõika õunad ketasteks või sektoriteks.

Lõika puhastatud sibulad ketasteks.

Puhasta paprikad seemnekojast ja lõika ruudukujulisteks tükkideks.

Tambi küüslauk puruks või tükelda peenteks kuubikuteks.

Pese rosinad.

Keeda maitseainetega marinaad, äädikas lisa lõpus.

Sega kõik toiduained marinaadiga ja jäta paariks tunniks keedunõusse kaane alla jahedasse seisma.

Kuumuta salat keema ja keeda vaiksel tulel 10-15 minutit.

Täida salatiga ettevalmistatud purgid, sule õhukindlalt ja jahuta. Säilita jahedas.

Kasutatud materjal:

• A. Luigela “Targalt toitudes terveks”
• A. Luigela “Hoidised”

Sibulaid pildistas: Aile Nõupuu