Viies oma lapsi lasteaeda või rääkides teiste lapsevanematega, on lähinädalatel korduvalt olnud näha ja kuulda lastest, kellele üks või teine olukord muret teeb.

Murelik ja stressis laps on aga vägagi vastuvõtlik haigustele. Kui aga lapsevanemad oskaksid vaid oma lapse muret ennetada, seda märgata ning sellega tegeleda, võiks paljude inimeste, esmajärjekorras muidugi laste, elu olla kordades lihtsam ja pingevabam. Seepärast kirjutangi täna lapse stressist, selle põhjustest, leevendamisest ja ennetamisest.

Väikelapse stress võib väljenduda murelikkuses, jonnis  või agressiivsuses. Kui aga põnn hakkab öösiti alla tegema või ei söö üldse ning kaebab kõhuvalu, heliseb häirekell juba tõsiselt.

Psühholoog Heli Viira (lõpetanud Londoni Ülikooli psühholoogia eriala, on nõustava psühholoogia magister ja Post-Ma, kuulub Briti Psühholoogia Ühingusse) sõnutsi ei teki lapse pinged aga äkki ja ootamatult. Nii võib juhtuda vaid siis, kui laps on üle elanud mõne tõeliselt šokeeriva sündmuse.

Enamasti koguneb stress tasapisi ja märkamatult nagu lumepall. Väikelapse puhul on diagnoosi panemine keeruline, kuna 1-4 aasta vanune ei oska veel oma tunnetest rääkida. Samuti võib juhtuda, et olles lapsega igapäevaselt koos, ei pruugigi stressi sümptomeid tähelegi panna.

Siiski tasuks olla tähelepanelik ning pidada vajadusel nõu perearsti või laste psühholoogiga, kui ilmneb mõni järgnevatest asjaoludest:

• Üheks levinumaks stressi sümptomiks on see, kui laps hakkab öösiti voodit märgama. Ärgates on ta õnnetu, sest teab väga hästi, et voodisse pissida on paha. Sellest kasvab pinge veelgi.
• Laps võib muutuda pahuraks või agressiivseks. Ta jonnib tavalisest rohkem, trambib jalgu, nõudes üht või teist, lööb või hammustab. Mõnikord on ka vastupidi: laps tõmbub endasse ja muutub vaikseks. Vanemad võivad mõelda, et ongi hea, kui laps on vait ega saa arugi, et mudilane kogub ohtlikke pingeid enda sisse.
• Sageli esinevad uneprobleemid. Laps ärkab öösel korduvalt suure nutuga üles. Tal on halvad unenäod. Põnn on voodis rahutu ning tal on raske uinuda.
• Mõnel lapsel kaob isu ja ta kaebab kõhuvalu. Viimane on psühhosomaatiline nähtus, mis näitab, et psüühiline pinge on võtnud füüsilise häda vormi. Kõhuvalu korral stressi diagnoosida on üsna keeruline. Tavaliselt uuritakse ja puuritakse last põhjalikult, kuid proovid on korras ja konkreetset haigust ei leita. Valud aga jätkuvad.
• Kui laps jääb külmetushaigustesse väga tihti, võib samuti kahtlustada, et tal on stress. Nimelt on stress imuunsüsteemi kõige suurem nõrgestaja.
• Lapse arengus võib toimuda ka tagasiminek. Väike inimene muutub nagu uuesti beebiks – hakkab näppu imema, nõuab lutipudelit või alustab taas tite moodi rääkimist. Võib ka juhtuda, et põnn pissib püksi, kuigi ta on juba pikka aega kenasti potil käinud. Eriti sageli tuleb seda ette siis, kui laps on saanud väikese õe või venna. Beebi sünd perre on sageli stressiolukorraks. Väikelaps soovib vanemate kogu tähelepanu endale tagasi võita, selle asemel saab ta aga kurjustada, kui tita kombel käitub või püksi teeb.

Selge on see, et sellisest stressiringist peab välja murdma ikkagi lapsevanem. Tuleb katsuda aru saada, mis toimub.

Kui tegemist on lasteaialapsega, siis tasub rääkida ka kasvatajatega. Samuti tasub küsida lapse mängukaaslaste vanemate käest, kas ehk nemad on midagi ebatavalist märganud või oskavad oma kogemustest nõu anda.

Stressi põhjused

Psühholoog Heli Viira kordab vana tõde – lapsed on meie peegel. Kui me ise kogu aeg kiirustame ja oleme närvilised, siis miks peaks laps teistsugune olema.

Hädas olevale väikesele inimesele peaks pühendama rohkem aega. Selle soovituse peale ütlevad kindlasti paljud, et “ma ju veedan oma lapsega iga päev palju tunde koos”. Aga aja hulk ei pruugi aga olla näitaja. See, kui me viibime ühes ruumis, ei anna veel lapsele vajalikku kindlustunnet.

Mudilane vajab pühendumist. Väikelapsele tuleb pühendada kvaliteetset aega, mis tähendab omakorda, et last tuleb tähele panna,  temaga suhelda, teda süles ja enda läheduses hoida. Tuleb koos mängimise ja tegutsemise, joonistamise ning raamatulugemise kaudu püüda selgusele jõuda, mis põngerjat vaevab.

Koosoldud aeg olgu täis soojust ja pühendumist – see ongi parim stressi leevendaja.

Suunata, mitte sundida

Heli Viira soovitab kasvõi nädala töölt vabaks võtta, et lapsega koos olla.

Samuti poleks paha vaadata üle lapse päevaplaan. Väikelaps vajab head rutiini – et päevakord oleks enam-vähem kindel.

Last ei maksa koduvälise tegevusega üle koormata. Kui ta käib lasteaias, peab ta kasvataja juhendamisel koos rühmaga nagunii igasugu asju tegema. Lasteaias käimine on lapse töö, see väsitab teda. Väsinud laps vajab kõige rohkem kodu nelja seina kaitset, rahu ja ema-isa lähedust. Psühholoog paneb südamele, et me arvestaksime rohkem lapse soovidega. Väikelaps annab märku oma vajadustest – neist tuleb osata aru saada. Meil endilgi on mõni päev hea ja energiline tuju, teisel päeval aga võhm väljas. Sama on lapsega, kelle meeleolusid peaks rohkem usaldama. Kuula oma last, julgusta ja kiida teda. Jälgi, milline on ta tuju ja käitu vastavalt sellele. Näiteks pole mõtet last ilmtingimata päeval magama suruda, kui ta on erksas tujus ega taha minna. Kui lõunauinak jääb vahele, küll ta siis teeb selle öösel tasa. Pole mõtet asjatuid stressiolukordi tekitada. Miks mitte mängida lapsega mänge või võtta ette tegevusi, mida ta ise tahab. Teeme aeg-ajalt ka seda, mis lapsele meeldib, mitte ainult seda, mis meile meeldib. Näitame välja, et oleme temaga rahul ja hoolime temast väga-väga. Kui on aga näha, et oma jõud peale ei hakka ja lapse stress ikkagi suureneb, tuleb otsida abi. Kõigepealt perearsti juurest, kes on pädev otsustama, kas on tarvis edasi pöörduda laste psühholoogi jutule.

Enneta stressi!

Uuringute järgi ohustab stress kõige rohkem koleerilise temperamendiga ja pidurdamatuid lapsi, enneaegseid ning poisse. Samuti neid, kelle vanemad elavad kitsastes majanduslikes oludes ja/või on vägivaldsed. Mõnikord saab lapse stressi leevendada väga lihtsate vahenditega:

• Ettevalmistus. Näiteks enne ebameeldivat juuksuri või arsti juurde minekut räägi lapsega rahulikult eelseisvast käigust. Selgita, miks see on vajalik. NB! üleliia palju soojendusjuttu ajada ka ei maksa – nii võib laps juba ette paanikasse minna.
• Tugilelu. Enamasti on igal põnnil oma kaisukaru, tekk või lemmikasi, mis lõhnab kodu ja ema järele ning süvendab kindlustunnet. Stressirohkesse situatsiooni minnes võtke kindlasti too turvaline talisman kaasa.
• Turvaline ümbrus. Vaata, et laps saaks viibida vaikuses ja rahus, mängida oma lemmikmänguasjadega, joonistada lemmikpliiatsitega jne.
• Abi küsimine. Selgita lapsele, et ta võib pöörduda abi saamiseks täiskasvanute poole. Näiteks: “Kui keegi sind lasteaias lööb, mina kasvataja juurde”, “Kui sul on pissihäda, küsi hoidjatädilt potti” jne.
• Füüsiline aktiivsus. Nii sinu kui ka lapse pingeid maandab liikumine. Minge koeraga jalutama, sõitke jalgrattaga või mängige õues.
• Valikuvõimalused. Selge on see, et lapsel pole kuigi palju kontrolli oma elu üle. Siiski vajab ka väikelaps aeg-ajalt võimalust ise valida. “Soovid sa praegu toas nukkudega mängida või tahad õue minna?” Kui laps saab valida, tunneb ta end vähem abituna. Abitustunne on üks hullemaid stressi tekitajaid – nii meile endale kui ka meie lastele.
• Positiivsus. Julgusta ja kiida last. Kui laps õpib rohkem tähele panema seda, mida ta OSKAB teha, mitte seda, mida ta EI OSKA, sirgub temast enesekindlam ja õnnelikum inimene.
• Unejutt. Võta aega õhtuseks unejutuks – see maandab päevapinged ning annab põnnile hea une.
• Alusta iseendast! Katsu kõigepealt omaenda pingetega toime tulla. Miski ei mõju lapsele paremini, kui rahulik ja heatujuline lapsevanem.

Leia erinevaid võimalusi teede või toidulisanditega stressi leevenduseks

Kasutatud materjal:

• http://perekodu.ee/v%C3%A4ikelaps/70F/