Looduspere sõbrad meie facebooki fännilehel on avaldanud soovi lugeda lugusid inimestest, kes ühel või teisel viisil oma elus on jõudnud keskmisest eestlasest pisut hoolivama ning looduspuhtama eluviisini. Arvan, et kõige esimeste inimestena selles rubriigis tasub kirjutada just ei kelleski muust, kui Looduspere asutajatest ning eestvedajatest Pille-Riin ning Selim Özmenist. Sel aastal tähistab algselt väikesest pere-ettevõttest tänaseks inimeste seas juba küllaltki tuntud ning nimekaks ökopoeks kasvanud Looduspere oma märkimisväärset 22-aastast sünnipäeva.

Kust see kõik aga alguse sai? Ökopisiku tõid Pille-Riin ja Selim Özmen kaasa Saksamaalt, kus noored üle 30 aasta tagasi esmakordselt kohtusid. Siiski ei mõjutanud noorukest Saksamaale lapsehoidjana võõrast keelt ning kultuuri avastama läinud Pille-Riini mitte Saksamaa ise, vaid hoopis rida esmapilgul juhuslikuna näivaid sündmusi, mis järgemööda ta ellu tulid. Suure ning positiivselt üllatava esmamulje ökoloogilisest eluviisist sai neiu peres, kuhu ta asjaolude tõttu perekonda vahetades lapsehoidjaks sattus. Sealne pere-ema oli joogaõpetaja ja loodusravi arst ning lisaks sellele ka taimetoitlane.

Teisalt mõjutas Pille-Riini kindlasti ka kohtumine Selimiga, kes on kasvanud lihtsas Türgi külas, kus elu on vaatamata ülikiirelt linnastunud maailma kiirele arengule, jäänud naturaalseks ja loomulikuks, kus naised kasvatavad üles kümmekond last ning töötavad päevast-päeva oma väikestel põllulappidel, üks laps rinnal ning teine kandelinaga seljale seotud. Ka Selim mäletab aega ning turvatunnet, mida andis kindlalt kandelinasse mähituna olles ema lähedus. Mõned aastad hiljem, kui Pille-Riini ning Selimi perre oli oodata esimest last, kinkis toonane pere-ema, kelle lapsi Pille-Riin omal ajal hoidnud oli, noortele tulevastele lapsevanematele Jean Liedloffilti raamatu “Continuum concept” (“Kadunud õnne otsingul”), mis Pille-Riini sõnul lõplikult tema silmad avas. Peale seda tulid esimene Didymose kandelina ning tasapisi ka kõik muu kuni tänase Looduspere poeni välja.

Sellest saadik on olnud pikk teekond ja elustiil on endiselt jäänud ehk pisut teiseks, kui enamikel Eestimaa inimestel. Pille-Riin räägib, et on olnud aegu, kus ta väga rangelt jälgis, mida sõi, jõi ja pähe määris, kuid tänaseks päevaks on ta enda sõnul pisut maha rahunenud ning sööb aeg-ajalt hea meelega ka pitsat või hamburgerit, kuid harjumus lugeda koostisaineid on jäänud külge ning seda õpetatakse igapäevase elu käigus selgeks ka lastele.

Pille-Riini ja Selimi peres peetakse oluliseks teadlikkust – tea, mida sööd ja kannad ning otsusta selle põhjal, mida tead. Nemad on otsustanud vältida valget jahu, valget soola ja valget suhkrut ning nendest valmistatud tooteid, maitsetugevdajaid ja säilitusaineid. Sama arvavad nad ka erinevate terviseteemade kohta, nagu vaktsineerimine ning haiguste ravi, hankides ise maksimaalse info ning langetades ise otsused, sest nende sõnul on vastutus oma pere eest ikkagi ise-endal, mitte mõnel juhuslikul arstil. Lisaks keha füüsilise poole eest hoolitsemisele, peab Pille-Riin oluliseks ka vaimu ja hinge arendamist, olles ise juba aastaid tundnud huvi kvantfüüsika ja energiaseaduste vastu. Peale oma perele, on naise huvist ja pühendumisest nimetatud valdkonna vastu, olnud abi ka mitmetel tuttavatel.

Pille-Riin peab oluliseks olla teadlik oma valikutest ning tegudest, oluliseks olla kohal, siin ja praegu. Tundliku ja hooliva inimesena soovib Looduspere perenaine rohkelt kaastunnet, ligimesearmastust ja siirast tänulikkust meid ümbritseva imelise maailma vastu ka kõigi Looduspere blogi lugejate päevadesse 🙂

Reedu