Kohalikus poes oma igapäevaseid sisseoste tehes ei mõtle enamik meist üldjuhul toidu päritolu peale. Määravaks saab toiduaine välimus ja hind. Loodusesõbralikke tooteid tunneme tihti erilise keskkonnamärgi järgi, mida ei tohi kasutada ilma pädeva organisatsiooni loata. Need märgid võivad olla riiklikud, organisatsioonide antud või ka ettevõtte omad.

Joonisel näha olevat põhjamaade keskkonnamärki – rohelist luike – võib leida näiteks loodusesõbraliku pesupulbri Minirisk pakendilt, saksa sinise ingli kujutisega märki vanapaberist toodetud ümbrikelt; töötlusvõimalusele osutavat märki metallist joogipurkidelt; Soome firma UPO keskkonnamärk külmkapil annab teada, et see eraldab teistest vähem freoone. Lisaks Euroopa Liidu “lilleke”, Kanada “keskkonnasõbralik valik”, kloorivabalt toodetud paberi märk, põletuskõlblikkuse märk plasttootel jne. Lisaks kõikvõimaliku märgistuse jälgimisele tasuks silmas pidada, et enda ja oma pere tarbeks tarvitatav pärineks mahepõllundusest. See on hea nii endale kui ka keskkonnale.

Mida tähendab mahepõllundus?

Tänapäeva mõistes mahe on traditsiooniliste teadmiste rakendamine ja uute moodsate maheviljelusettevõtete lisamine bioloogiliselt puhta toidu saamiseks.

• Põhimõtteks on loobuda taimekasvatuses sünteetilistest lisaainetest ja taimemürkidest, rakendada loomulikke säilitamis- ja töötlemisvõtteid ning välistada geneetiliselt muundatud taimed.
• Loomakasvatuses on keelatud kasutada kasvuhormoone, anda loomadele rutiinselt antibiootikume ja muid ravimeid ning sööta loomi GMO-toiduga.
• Loomadele ja lindudele peab tagama eetilised kasvatus- ja tapatingimused ning kliimavöötmele sobivalt terve aasta või osa aastast looduses toitumise.

Kuigi elame ühes ökosüsteemis ning saaste laialikandumist läbi vee, tuule ja pinnase ei saa me takistada, saab mahetoituja toidusedel koosneda puhtast algupärasest toorainest – puuviljadest-köögiviljadest, lihast-kalast, toorpiimast, teraviljast, pähklitest, seemnetest, munadest jms.

On võimalik välistada kõik purki ja pakendisse pandu, v.a juhul kui on tegemist sertifitseeritud mahetoodanguga.

Kuidas aga olla kindel, et tegemist on mahetoodanguga?

Turult ostmine ei anna toidu puhtusele garantiid. On küllaltki levinud ka hulgiladude toodangu müümine Eestimaa turgudel. Kindlasti ei peaks olema tsitruselised, melonid ja Poola maasikad need, mida sealt nõutada. Muidugi võib turult saada ka väiketalunike ehk isegi mahekaupa, kuid müüja tausta ja kasvatusvõtteid tuleb ise uurida.

Kahe-kolme kultuuri müüjad on alati usaldusväärsemad, kui kümnete ja eriti võõraste viljade pakkujad.

Kaks eelmainitud tegurit, hind ja kättesaadavus, ongi mahetoidule üleminekul alati esmaseks takistuseks.

Mahetoidul on tõepoolest kõrgem hind kui tavatoidul.

Kallidus tuleneb väiksemast saagikusest ja suurematest kadudest. Piltlikult öeldes peab tootja ise usside ja kahjurite söögi ka kinni maksma.

Teiseks on pakendamise ja säilitamise meetodid kallimad, kuna keelatud on kõik odavamad sünteetilist päritolu vahendid ja võtted.

Kuigi suurte kaubanduskettide toidukraam on suures osas pärit intensiivpõllumajandusest, ei ole vaja kohe kodulähedast poodi tõrjuda, kui otsus mahetoidule üleminekuks tehtud. Üleminekuperioodil võib liigse stressi vältimiseks selektiivselt ka sealt sisseoste teha. Kuigi valik on veel väike, leidub ka suurpoodides pea igal riiulil paar mahetoodet.

Mis on aga soovitatav kohe mahetoodete vastu välja vahetada, on esmases järjekorras:

• külmpressõlid
• jahu
• kohv ja tee
• Toitude rikastamiseks heade rasvadega ärge viivitage seemnete ja seemnesegude kasutuselevõtuga.
• Kvaliteetsema joogi- ja toiduvee tarvis ostke koju filter (filter, mis eraldab veest ka kõik vajalikud mineraalid, ei ole kindlasti tervislik).
• Toidu valmistamiseks ja joomiseks kraanist võetud vett võib mikroobide hävitamiseks ja maitse parandamiseks lasta ka külmkapis seista (see on ilmselt odavaim viis vee kvaliteedi parandamiseks).

Kui tahaksid osta ainult keskkonnasõbralikke tooteid, siis:

• loe esmalt, millest toode koosneb
• uuri, kas reklaamitakse ka mõnd keskkonnasõbralikku omadust
• eelista tooteid, millel on keskkonnasõbralikkust tõendavad märgid.

Kas see, mida ma praegu igapäevaselt kasutan, on keskkonnasõbralik?

Pesupulber

Loodusesõbralikud on sellised pesupulbrid, mille pakendil on märge, et nad:

1) ei sisalda fosfaate

2) koosnevad looduses bioloogiliselt lagunevaist ja keskkonnale ohutuist aineist

3) ei sisalda optilisi kirgastusvahendeid või tugevaid pleegitajaid. Fosfaati sisaldav pesupulber koormab veekogusid toitainetega, taimed hakkavad liigselt vohama ning veekogu eutrofeerub.

Tagajärg: elutingimused halvenevad, veekogu kasvab kiiremini kinni.

Patareid

Loodusesõbralikud patareid ei sisalda raskmetalle nagu kaadmium ja elavhõbe, sellekohane märge on tavaliselt patarei peal: Mercury /Hg/ and Cadmium /Cd/ free. Kõlbmatuks muutunud patareid tuleb viia kogumispunktidesse: vastavad kastikesed on paljudes suuremates asutustes ja kauplustes. Sealt lähevad patareid töötlusse, kus loodusele kõige kahjulikumad ühendid eraldatakse.

Loodusesse sattunud raskmetallid kuhjuvad toiduahelas, põhjustavad raskeid haigusi. Eriti ohustatud on toiduahela lõpus olevad loomad (kotkad, hülged jt.).

Bensiin

keskkonnasõbralik on osta pliivaba bensiini 95 E (ei sisalda mürgise raskmetalli plii ühendeid). Pliiühendid lagunevad looduses väga aeglaselt ja kuhjuvad organismides, nt. teeäärsetes taimedes, marjades, seentes, õuntes. Et meil kasutatakse veel palju tavalist bensiini (vanemad automargid), siis pole tee ääres (vähemalt kuni 25 m teest, suurte magistraalide ääres kuni 100 m) kasvanud taimi tervislik süüa ei inimesel ega loomadel.

Paber

paberil, mis on valmistatud keskkonnasõbralikult, leiame vastava märke – toodetud (vähemalt osaliselt) vanapaberist, säästes puitu – valgendusainena ei ole kasutatud mürgiseid klooriühendeid.

Plast

eri liiki plaste on väga raske eristada, kuid osadel toodetel võib leida märgikombinatsioone: näiteks PE või PET(1,2,4) – polüetüleen, PVC(3) – polüvinüülkloriid, PP(5) – polüpropüleen, PS(6) – polüstüreen, 7 – muu ja segaplast.

Kõige keskkonnakahjulikum plast on PVC ehk polüvinüükloriid

millest tehakse nii pehmeid kui ka kõvu esemeid: toidukiled, torud, kastid, mahutid, ehitusmaterjalid, elektrijuhtmete isolatsioon, osa vihmamantleid, vakstuid, tapeete, põrandakatteid, joogipudelite must põhi jne. Vahel on toodetel kiri, et see on PVC-vaba, aga enamasti sellist teksti ei leia.

Põledes (näiteks prügimäel) eraldab PVC-plast väga mürgiseid kloori sisaldavaid ühendeid, mille kaduvväikesed kogused õhus võivad soodustada vähi teket nii inimesel kui teistel organismidel. Sellepärast tuleks PVC-plastist tooteid vältida ning töödelda neid ainult selleks kohaldatud prügitehastes.

Tavalised kilekotid ei sisalda klooriühendeid need on enamasti polüetüleenist (plastidest kõige vähem mürgine). Ent kotid sisaldavad mitmesuguseid lisandeid ja värve, seepärast pole nende põletamine kodukoldes parim lahendus. Kui üldse kodus plasti põletada siis ehk polüetüleenist või polüpropüleenist esemeid.

Mitte mingil juhul ei tohi põletada PVC- (nt. elektriisolatsiooni juhtmeid) ja polüstüroolplastikust esemeid (PS, näit. jogurtitopsid, osa ühekordselt kasutatavaid nõusid).

Plastid ei lagune looduses, see tähendab, et neist on võimalik lahti saada üksnes vastavates tehastes (kus on ka puhastusseadmed): jäätmed kas sulatatakse uuesti plasttoormeks või põletatakse.

Lääne-Euroopa maades nii ka osaliselt tehakse – sellest siis töötlusmärgid välismaistel kilekottidel jt. toodetel.

Eestis plastijäätmeid elanikkonnalt praegu ei koguta: suurem jagu läheb prügimäele, kus see süüdatuna saastab õhku, vett ja mulda mürgiste ainetega – need aga ohustavad meie endi tervist ja saastavad loodust.

Sellepärast: kui tahad elada keskkonnasõbralikult, siis väldi või tarbi võimalikult vähe plastist tooteid ja pakendeid. Eelista loodusesõbralikumat materjali (paber, looduslik riie, korduvkasutusega klaaspudel, puit jne.).

Kodutehnika ja tarbekeemia

Loodusesõbralikumad on vähem vett ja energiat tarbivad pesumasinad, energiasäästlikud kodumasinad, külmkapid, mis ei eralda õhku freoone (või eraldavad vähe) jne. Atmosfääri kõrgemates kihtides kogunevate freoonide tõttu hõreneb osoonikiht, selle tagajärjel jõuab Maale rohkem elusorganisme ohustavat ultraviolettkiirgust. Sellepärast püüakse vähendada õhku eralduvat freoonide kogust. Uut külmkappi ostes vaadake, kas sel on märge freoonide kohta, freooniallikaiks on ka paljud aerosoolid (juukselakid, deodorandid jne.). Otsige sellistelt toodetelt märki (teksti), mis kinnitab, et need ei eralda freoone või on CFC-vabad.

Tetrapakid

Tetrapakk valmistatakse plastist ja papist, mahlapakid sisaldavad veel alumiiniumist vahelehte. Neist pakendeist on väga raske loodust saastamata vabaneda, sest kõik komponendid tuleks töödelda eraldi. See pole enamasti võimalik. Tetrapakk suurendab oluliselt ka prügi mahtu. Selle asemel oleks loodusesõbralikum osta jooke korduvalt kasutatavas pakendis, näiteks klaaspudelis. Kahjuks meil enam piima pudelis ei müüda. Seevastu Hollandis on keskkonnahoidlike inimeste survel klaasist piimapudel taas poolehoiu võitnud.

Mõtle oma tervisele!

Mitmesugused keemilised ained, mürgid, kodukeemia, sünteetilisest materjalist riided, värvid, toiduainete komponendid (konservandid, värvid) võivad põhjustada allergianähte või haigestumist. Sellepärast on vaja enne kasutamist lugeda läbi sildid toote peal, saamaks teada, mida ta sisaldab. Hea oleks vähendada riski, ostes võimalusel konservandivaba või keemiliselt töötlemata toodet (kodumaine puuvili, lühema säilivusajaga konservid ja toiduained), kasutada looduslikumaid pesuaineid (pesuseep) jne. Muidugi oleks tervislik puhata ja töötada keskkonnas, kus õhk on puhas, ei tarvitata ülemäära keemilisi puhastusvahendeid, putukamürke, värve, lakke, kemikaale jt.   Kasutatud materjal:

• https://www.looduspere.ee/kasulik%20teada/kuidas-tarbida-loodussobraliku.htm
• K. Naur, Ü. Hõbemägi “Puhta toidu raamat”