Täna kirjutan ma ise-endast ning sellest, kuidas on kujunenud just see Reedu, kes oma praeguses eluetapis Looduspere jaoks blogi kirjutab. Ma ei ütle, et täna olen ma täiuslik, kuid täna on täna ja iga päev loob uusi võimalusi õppimiseks. Looduse vastu tundsin ma huvi juba lapsena. Eriliselt köitsid mind erinevad ravimtaimed, nende kogumine, säilitamine ning neist valmistatavad „nõiajoogid“, justnagu Kunksmoori raamatus. Tänaselgi päeval aitan haigestumiste korral ennast ja oma lapsi, seni kuni oskan, looduslike vahenditega. Ka muus hindan ma üle kõige lihtsust, minimalismi, loomulikkust ning oskust ja julgust kuulata südame häält. Siiski, on olnud aegu, mil ma pole julgenud ega osanud olla mina ise.

Lapsena tundub kõik lihtne ja loomulik, kuid mida suuremaks saab laps, seda rohkem mattub kõik sünnipäraselt naturaalne ühiskonna surve, normide ning kaaslaste arvamuse alla. Nii juhtus minugagi, et kui sünnitasin oma esimese lapse, ei osanud ma enam eriti hästi jälgida looduse rütme ja tunnetada, mis on tegelikult hea.

Minu teadmatuse tõttu sai minu esmasündinud tütreke juba esimesel eluaastal süüa nii praetud toite, viinereid kui ka tavapoodides müügil olevast siirupist valmistatud morssi. Ja ometi soovisin ma talle vaid head. Õnneks tuli mu ellu aga järgemööda juhiseid, kuidas tegutseda. Alguse sai minu avanemine vist lugedes E. Gilberti raamatut „Söö, palveta, armasta“. Hakkasin isekeskis lahti mõtestama nende sõnade tähendust ning sellest sai pikk ja arendav mäng paljudeks aastateks. Mõtlesin, et kui söön, siis vaid seda, mida hing ihaldab ja keha vajab, söön nautides toidu lõhna, maitset ja tekstuuri, söön, nagu poleks tol hetkel maailmas midagi muud. Ja kui ma ei tea, mida ma tahan, siis järelikult polegi midagi vaja. Kui mõtlesin palvetamise peale, avastasin isiklikud meditatsioonid, need hetked päevas, mis pakuvad nii suurt naudingut, et unustan mõtlemise ning armastamise mõtestasin lahti nii, et see saaks alguse iseendast, sellest et kui hoolin kõigepealt oma tunnetest, heaolust ja välimusest ning mul on seeläbi tõeliselt hea, siis jätkub seda armastust küllap ka kõigele mind ümbritsevale. Jah, tõesti vaid neist kolmest sõnast ning uudishimust näha, mis on asjade taga, see minu jaoks algaski.

Tulid tagasi ravimtaimed, puhas naturaalne kohalik hooajaline toit, kosmeetika loodusest, köögikapist ja loodustoodete poodidest, hetked vaid ise-endale ning armastus iseenda ja Elu vastu. Kõik eelnev oli aga vaid ettevalmistus. Tõelise murrangu tõi minu ellu alles minu kolmas laps. Selleks ajaks, kui jäin lapseootele, olin üht-teist juba lugenud ja teada saanud. Minu kaks tütart ei söönud enam nii palju viinereid ega joonud poesiirupimorssi. Kolmanda raseduse alguses võtsin vastu otsuse teadlikult ja eriti hoolikalt “kuulata” oma kõhus kasvavat väikest õpetajat. Jah, ma arvan, et lapsed sünnivad meie juurde selleks, et meile midagi olulist õpetada.

Alates ajast, mil minu pisipoeg oli minuga, jõudsin muuhulgas toitumisteraapiani ning avastasin ka Looduspere poe. Minu poeg on erinevalt oma õdedest saanud kantud kandelinas, jäänud sünnitusmajas vaktsineerimata ning kasvanud oma esimese eluaasta gluteenivaba toidu peal. Siiski ei pea ma ennast päris öko-inimeseks, pigem on kõike mõõdukalt ja võimaluste piires. Tõsi küll, kui võimalik, kasvatan oma toidulaual tarvitatavad toiduained ise, korjan metsast või toon maalt vanaema juurest, riided endale ja oma lastele ostan päris palju taaskasutusest ning juukseid ja keha pesen juba aastaid sulfaadivabade vahenditega. Samas ei keela ma oma lastele täiesti tavalisi makarone hakklihaga, sest nad armastavad just selliseid.

Arvan, et oluline on usaldada oma sisetunnet, olla südamsest tänulik loodusele ja elule kõige meid ümbritseva imelise eest ning armastada ja nautida iga päeva, nagu oleks see ainus hetk meie elus. Samuti on minu arust väga oluline õppida südamsest andestama, nii ise-endale kui teistele. Palju päikest teie päevadesse, Looduspere Reedu