Kindlasti on paljud lapsevanemad enne lapse sündi valiku ees, kas otsustada lapsevankri, kandelina või hoopis mõlema kasuks. Lapsevanker kui selline on tegelikult üsna “uudne” leiutis. Palju kauem on inimkond kandnud oma lapsi kandelinaga seljas, kõhul ja puusal. Ajalool on tavaks teha ringe ja jõuda vanade tõdede juurde tagasi. Lapsekandmine on üdini loomulik tegevus ja on vaid mõned reeglid, mida peab seda tehes jälgima. Kõik muud tuleb loomulikult ühise kasvamise käigus. Kandelina kasutades on lapsel erinevalt vankrist võimalus maailma uudistada turvalisest ja kindlast kohast, ilma soonivate rihmade, pannalde või rõngasteta. Eriti hästi mõjub armastava ema või isaga koos liikumine lapsele. Laps tunneb end turvaliselt ja samas stimuleerib see tasakaalutunnet ning liikuvust. Lapsed, keda kantakse, nutavad vähem, jäävad paremini magama, saavad varem iseseisvaks ning enesekindlaks, arenevad kogukehaliselt ja sotsiaalselt kiiremini kui näiteks kärus lamajad. Vastsündinule on omane nn konnaasend – jalad konnaasendis ja käed laiali, justkui tahaks kellestki kinni haarata. Juba ammu, kui meie esivanemad toiduotsinguil ringi rändasid, klammerdusid beebid niimoodi emade külge. See refleks on vastsündinutel siiani. Kui vastsündinule oma sõrm pihku pista, haarab ta sellest kohe kõvasti kinni. Alles mõne nädala pärast kaob see refleks. Konnaasend aga kaob alles siis, kui laps iseseisvalt käima hakkab. Arvatavasti möödub veel paar aastatuhandet enne, kui lapse anatoomia lapsevankrile vastama hakkab. Seni aga tahab tegelikult iga laps, et teda kantakse. Lihtsam on seda teha kandelinas, kui lihtsalt käte abil, sest ka ainult 3-4 kilone beebi võib pikapeale kätele ja seljale väga kurnavaks muutuda. Lähemalt beebide konnaasendist – anatoomilised uuringud on näidanud, et vastsündinutel sobib ülareiepea ideaalselt puusaliigeseauku. Ta täidab selle ühtlaselt, kui vastsündinu jalad on umbes 100 kraadi võrra ligit õmmatud, seda süknroonse 40-kraadise harkis asendi puhul. Kui vastsündinu üles tõsta, võtavad jalad automaatselt selle asendi sisse. Seega vastab see nende anatoomilistele tingimustele. Ka ümar selg, mis lastele ema kõhus olles on omane, ei sirgu sündimise ajal, nagu kaua arvati. Selgroo topelt-S-kujuline vorm areneb välja alles siis, kui laps iseseisvalt käima hakkab. Need anatoomilised tingimused koos klammerdumisrefleksiga esimestel elupäevadel lubavad järeldada, et vastsündinu on looduse poolt määratud kehal kandmiseks. Sellest võib ka järeldada, et kanda tuleks beebit harkis jalgadega, kükkasendis, kergelt ümara seljaga ja näoga kandva isiku poole. Mõned arvavad, et beebisid võib esimestel nädalatel ainult lamavas asendis kanda. Tegelikult on see ema otsustada. Loomulikult võib nõu pidada ka ämmaemanda ja lastearstiga või lasta hoopis oma lapsel otsustada, kas talle meeldib rohkem “hällis” või püsitises asendis olla. Kandelina kasutades saab rohkem liikumisvabadust ka lapsevanem. Tema käed on vabad ja ta võib neid liigutada, kuidas tahab. Ta ei pea arvestama linnas liikudes treppide, kitsaste bussiuste ja liftidega. Selle läbi omandab ka laps koos ema või isaga uusi elamusi ja kogemusi, mida ema/isa talle kohe “seletada” saab/võib – tema kõrv on ju ema/isa rinnal ja ta saab alati nende suule vaadate. Nii saavad esimestest kogemustest lapse ja lapsevanema ühised naudinguhetked. TÄHELEPANU! Mõned lapsevanemad kannavad oma lapsi näoga väljapoole, seljaga kandja vastas. Sellel asendil on mitmeid miinuseid. Esiteks psühholoogilised: laps on sunnitud kogu vastutuleva infotulva vastu võtma, ilma valikuta. Ta ei saa kontrollida, kuidas reageerivad mingile olukorrale ta vanemad ja ei saa ennast selle eest ka kaitsta. Kõik see võib lapses tekitada stressi, millega ta ise ei ole veel võimeline toime tulema. Teiseks probleemiks on füsioloogilised varjuküljed: näoga ettepoole vaadates ei leia jalad kehalt tuge ja ripuvad ebafüsioloogilises asendis alla. Samas ei ole selg piisavalt toetatud ja võib võtta omaks vale rühi. Lisaks kandub selles asendis kogu lapse raskus tema suguorganitele, mis pole eriti poiste puhul soovitatav. Kui teie laps on uudishimulik ja tahab kõigest osa saada, siis võite teda kanda kas puusa peal või seljas. Lapsel jääb võimalus silmsideks kandjaga ning samas saab ta soovi korral pea ära keerata. Neis asendites on ka puusad korrektses konnaasendis ning selg toetatud. Beebidel ei ole veel ruumi ja aja taju. Seega ei tähenda tema jaoks mõisted nagu “ema on teises toas” või “ma tulen kohe tagasi” midagi. Lapse jaoks on ema lihtsalt ära. Beebidele on selline olukord ohtlik, kuna võib tekitada stressi. Ta teab, et üksi ta hakkama ei saa. Kui last tihti kanda (mitte küll kogu aeg, sest nii laps kui lapsevanem vajavad ka puhkust), areneb temas juba varakult ürgne usaldustunne, mis aitab tal ümbrusesse avatult ja julgelt astuda. Ta näeb ja uudistab maailma ema/isa lähedalt ja saab iga nende tegevusega uusi kogemusi. Lastele, kes lihtsalt hällis või vankris lebavad ja lakke vahivad, jäävad need kogemused saamata. Eriti esimesed 3 kuud on beebidel suur vajadus läheduse järele (ka nn “kolme kuu koolikud” ei tule tavaliselt seoses kõhuvaluga). Kui täiesti õnnelikku ja rahul beebit kantakse, siis ei peagi ta oma väikeste soovide avaldamiseks kisa tegema, sest ema/isa on kohe tema juures ja tunneb/kuuleb iga väiksemat viginat. Nii ei harju laps oma soovide saamiseks röökima. Mida kiiremini saavad kohe algul beebi soovid täidetud, seda kannatlikum on ta hiljem, sest teab, et teda ei jäeta hätta. Mõned kardavad oma lapse selliselt ära hellitada, aga beebi põhivajaduste rahuldamine (lähedus, söök, kuiv pepu ja hea uni) ei ole hellitamine! Milline on hea kandmisvahend? Ta peab toetama nii kapse kui ka kandja keha ühtlaselt. Mõlemad peavad olema omavahel nii tihedalt seotud, et beebi ei loksu ringi kõndides. Loomulikult ei tohi kandevahend soonida ega rõhuda. Parimal juhul saab kasutada erinevaid kasutusviise kandmiseks nii kõhul, puusal kui seljas ja seda kõike nii 3-kilose beebiga kui 18-kiloste “väsinud ränduritega”. Sellised võimalused on ainult kandelinal. Ka kandelina materjal on väga tähtis – ta peab olema elastne, ei tohi välja venida ega värvi anda, ka pärast mitut-sada sidumist ei tohi ta rebeneda, ei tohi olla liiga paks (hakkab palav) ega liiga õhuke (murdekohad hakkavad soonima). Hea kandelina peab vastu paljudele pesudele, ilma et läheks kangeks, pusasid täis või hoopis vormist välja. Ja lõppude lõpuks peab ta ju ilus välja nägema, aga kuna beebid seda tihti lutsutavad, siis kangas ei tohi sisaldada mürgiseid värvaineid ega väetiste jäänuseid. Kõige selle pärast on tähtis hankida kandelina, mis on valmistatud mahe-puuvillast ja värvitud garanteeritud mürgivabade värvidega. Sellistele nõuetele vastavad näiteks kõik DIDYMOSE kandelinad. Võrreldes lapsevankritega on lapsekandmisvahenditel ka tunduvalt väiksem ökoloogiline jalajälg. Ergonoomilised lapsekandmiskotid (Ergobaby, Papatum, Bondolino) on enamasti valmistatud tavalisest või mahepõllundusest pärit puuvillast ning võivad sisaldada üksikuid plastikdetaile. Oma massilt on lapsekandmisvahendid oluliselt väiksemad kui vankrid. Lapsekandmiskotid on mõeldud nendele lapsevanematele, kes peavad kandelina sidumist liiga keeruliseks. Kandelinad pakuvad omakorda rohkem kasutamisvõimalusi ja nende ökoloogiline jalajälg on veelgi väiksem. Pikka kandelina saab kasutada ka rippkiige või hällina. Need lapsevanemad, kes ei soovi last kanda kogu tema titeea jooksul, võivad seda teha ka ainult vankriperioodil ning võtta hiljem kasutusele kergema jalutuskäru. Igal juhul on ka selline kompromiss lapse-, keskkonna- ja rahakotisõbralikum. Linalapsi ja nende vanemaid toetab ja nõustab igati ka KAISUKOOL, kus:

• õpetatakse, miks ja kuidas kanda väikest last pärast sündi
• pakub teoreetilisi ja praktilisi lapsekandmisõpetuse kursusi
• pakub individuaalset nõustamist imetamise, lapsekandmise ja kandelina sidumise vallas

  Kasutatud materjal:

• Looduspere arhiiv: https://www.looduspere.ee/Default.aspx?PageID=1717368&A=SearchResult&SearchID=1302924&ObjectID=1717368&ObjectType=1
• www.bioneer.ee