Kandelina kasutades on lapsel võimalus maailma uudistada turvalisest ja kindlast kohast, ilma soonivate rihmade, pandlate või rõngasteta.

Eriti hästi mõjub armastava ema/isaga koos liikumine lapsele. Laps tunneb ennast turvaliselt ja samas stimuleerib see tasakaalutunnet ning liikuvust. Lapsed, keda kantakse, nutavad vähem, jäävad paremini magama, saavad varem iseseisvaks ja enesekindlaks, arenevad kogukehaliselt ja sotsiaalselt kiiremini kui nt kärus lamajad.

• Vastsündinutele on omane nn konnaasend – jalad konnaasendis ja käed laiali, justkui tahaks kellestki kinni haarata. Juba ammu, kui meie esivanemad toiduotsingul ringi rändasid, klammerdusid beebid emade külge. See refleks on vastsündinutel siiani. Kui vastsündinule oma sõrm pihku pista, haarab ta sellest kohe kõvasti kinni. Alles mõne nädala pärast kaob see refleks. Konnasend aga kaob alles siis, kui laps iseseisvalt käima hakkab. Arvatavasti möödub veel paar tuhat aastat, enne kui laste anatoomia lapsevankrile vastama hakkab. Seni aga tahab iga laps, et teda kantakse. Lihtsam on seda teha kandelinas, kui lihtsalt käte abil, sest ka ainult 3-4 kilone beebi võib pika peale kätele ja seljale väga kurnavaks muutuda.

Konnaasend – kohanemine kandmisega.

Prof. Dr. med. Büschelbergeri (Dresden) anatoomilised uuringud on näidanud, et vastsündinutel sobib ülareiepea ideaalselt puusaliigeseauku, ta täidab selle ühtlaselt kui vastsündinu jalad on umbes 100 kraadi võrra ligitõmmatud, seda sünkroonse 40 kraadise harkis asendi puhul. Kui vastsündinu üles tõsta, võtavad jalad automaatselt selle asendi sisse. Seega vastab see nende anatoomilistele tingimustele.

Ka ümar selg, mis lastel ema kõhus olles on omane (kyphose), ei sirgu sündimise ajal, nagu kaua arvati. Selgroo topelt-S-kujuline vorm areneb lõplikult välja alles siis, kui laps iseseisvalt kõndima hakkab.

Need anatoomilised tingimused koos klammerdumisrefleksiga esimestel elupäevadel lubavad järeldada, et vastsündinu on looduse poolt määratud kehal kandmiseks. Sellest võib ka ideaalse kandmispositsiooni järeldada: harkis jalgadega, kükkasendis, kergelt ümara seljaga ja näoga kandva isiku poole.

Mõned arvavad, et beebisid võib esimestel nädalatel ainult lamavas asendis kanda. See on ema otsustada. Pidage nõu ämmaemandaga ja lastearstiga, või laske oma lapsel otsustada, kas talle meeldib rohkem “Hällis” või “Wrap” asendis olla.

Kandmine näoga väljapoole

Paljud kannavad oma lapsi näoga väljapoole, seljaga kandja vastas. Sellel asendil on mitmeid miinuseid.

Esiteks psühholoogilised: laps on sunnitud kogu vastutulevat infotulva vastu võtma, ilma valikuta. Ta ei saa kontrollida, kuidas reageerivad mingile olukorrale ta vanemad ja ei saa ennast ka selle eest kaitsta. Kõik see võib lapses tekitada stressi, millega ta ise ei ole veel võimeline toime tulema.

Teiseks on puht füsioloogilised varjuküljed: näoga ettepoole vaadates ei leia jalad kehalt tuge ja ripuvad ebafüsioloogilises asendis alla. Samas ei ole selg piisavalt toetatud ja võib isegi võtta omaks vale rühi. Lisaks kandub selles asendis kogu lapse raskus tema suguorganitele, mis pole eriti poiste puhul eriti soovitatav.

Kui Te laps on uudishimulik ja tahab kõigest osa saada, siis võite teda kanda kas puusal või seljas – lapsel säilib silmside kandjaga ja samas saab ta soovi korral pea ära keerata- Puusad on korrektses konnaasendis ja selg toetatud.
Beebidel ei ole veel ruumi ja aja taju, seega ei tähenda tema jaoks mõisted nagu “ema on teises toas” või “ma tulen kohe tagasi” midagi. Lapse jaoks on ema lihtsalt ära. Beebidele on selline olukord ohtlik, kuna võib tekitada stressi. Ta teab, et üksi ta hakkama ei saa.

Kui last tihti kanda (mitte kogu aeg, nii laps kui lapsevanem vajab puhkust), areneb temas juba varakult ürgne usaldustunne, mis aitab tal ümbrusesse avatult ja julgelt astuda. Ta näeb ja uudistab maailma ema/isa lähedalt ja saab iga nende tegevusega uusi kogemusi.

Lastele, kes lihtsalt hällis lebavad ja lakke vahivad, jäävad need kogemused saamata. Eriti esimesed 3 kuud on beebidel suur vajadus läheduse järele (ka nn.”kolme kuu koolikud” ei tule tavaliselt seoses kõhuvaluga).

Kui täiesti õnnelikku ja rahul beebit kantakse, siis ei peagi ta oma väikseimate soovide avaldamiseks suurt kisa tegema, sest ema/isa on kohe tema juures ja tunneb/kuuleb iga väikseimat viginat. Nii ei harju ka laps oma soovide saamiseks röökima.

Mida kiiremini saavad kohe algul beebi soovid täidetud, seda kannatlikum on ta hiljem, sest teab, et teda ei jäeta hätta.

Mõned kardavad oma lapse selliselt ära hellitada, aga beebi põhivajaduste rahuldamine (lähedus, söök, kuiv pepu ja hea uni) ei ole hellitamine.

• Lapsevanem ise saab rohkem liikumisvabadust. Tema käed on vabad ja ta võib neid liigutada, kuidas tahab. Ta ei pea arvestama linnas liikudes treppide, kitsaste bussiuste ja liftidega. Selle läbi omandab ka laps uusi elamusi ja kogemusi, mida ema/isa talle kohe seletada saab/võib – tema kõrv on ju ema/isa rinnal ja ta saab alati nende suule vaadata. Nii saavad esimestest kogemustest lapse ja lapsevanema ühised naudinguhetked.

Milline on hea kandmisvahend?

Ta peab toetama nii lapse, kui ka kandja keha ühtlaselt. Mõlemad peavad olema omavahel nii tihedalt seotud, et beebi ei loksu ringi kõndides. Loomulikult ei tohi kandevahend soonida ega rõhuda. Parimal juhul saab kasutada erinevaid kasutusviise kandmiseks nii kõhul, puusal, kui seljas ja seda kõike nii 3-kilose beebiga, kui 18-kiloste “väsinud ränduritega”. Sellised võimalused on ainult kandelinal(-linal).

Ka kandelina materjal on väga tähtis

See peab olema elastne, ei tohi välja venida ega värvi anda, ka pärast mitut-sada sidumist ei tohi ta rebeneda, ei tohi olla liiga paks (hakkab palav) ega liiga õhuke (murdekohad hakkavad soonima). Hea kandelina peab vastu paljudele pesudele, ilma et läheks kangeks, pusasid täis või hoopis vormist välja. Ja lõppude lõpuks peab ta ju ilus välja nägema, aga kuna beebid seda tihti lutsutavad, siis kangas ei tohi sisaldada mürgiseid värvaineid või väetiste jäänuseid. Sellepärast on tähtis muretseda kandelina, mis on valmistatud mahe-puuvillast ja värvitud garanteeritud mürgivabade värvidega. Kõik DIDYMOSE kandelinad vastavad nendele nõuetele.

Ekspertide arvamused

Arvamusi ämmaemandatelt, lastearstidelt, ortopeedidelt, käitumisbioloogidelt

Inimlaps kandamina

Väljavõte dr. Evelin Kirkilionise  väitekirjast,

käitumisbioloog, Freiburgi Ülikool, 1990

Veel mõne aja eest ja osaliselt ka tänapäeval peetakse imikut üheks sõltuvaks, väheste oskustega olevuseks, kes põhiliselt süües ja magades aega peab veetma, et sel viisil suhtlusvõimeliseks inimlapseks kasvada. Imik, kelle kehalised vajadused rahuldatud ja ühte eraldatud vaiksesse tuppa magama viidud, ei ole üldse rahul. Ka just ärganud imik hakkab nutma, kui ta ei saa kinnitust vanemate kohalolekust (Morath, 1977). Nõudmine hooldaja kohaloleku järele, või ka ainult kinnitus kohalolekust, on sagedam, kui vanematele mõistuspärane tundub – midagi rahutuks tegevat ei näi ju beebit ümbritsevat. Vaikus ja üksiolek, mis pesahoidjale täiesti tavaline ning kohe kindlasti mitte kartust tekitav, muudab ta siiski rahutuks. Imik ei ole looduse poolt loodud pesahoidjaks, nii nagu kujutab ette Portmanns (1944/69), vaid on tehtud „kultuurseks“ pesahoidjaks (Peiper 1950,1955,1961). Ka tänapäeval näitab inimbeebi käitumisbioloogia järgi oma kuulumist pojatüübi kukkurlane hulka. See tuleneb tema vajadusest hooldaja kohaloleku järele. Imiku sügav uni, ka ägeda liigutamise juures ja isegi mürarohkes ümbruskonnas, kinnitab olustiku muudatuste rahustavat mõju, kuna see signaliseerib hooldaja kohalolekut. Siit tuleneb kukkurlasele omane käitumismudel, mis oli vajalik ellujäämiseks hõimkonna ajaloolises minevikus, olles ema juuresolekust sõltuv.

Tasakaalukeskus on üks varaseimatest väljaarenevatest aju osadest. Erinevates kliinikutes kasutatakse liigutamise positiivset mõju varasündinud või alakaaluliste laste arengu soodustamiseks. Nii näiteks varustati Chicagos kuvöösid vesimadratsitega, Rootsis kasutatakse kliinikutes võrkkiikesid. Nendel juhtudel esines harva südame- ja hingamisvaegusi ning lapsed arenesid kiiremini.

Väljavõte prof. dr. Ernst J. Kiphardi artiklist,

Frankfurt/Main´i Ülikooli Sporditeaduste Instituut

Imikud, keda emad puusal, kõhul või seljas kõikjal kandelinaga kaasas kannavad, arenevad paremini, kui need lapsed, kes suurema osa ajast beebivoodis veedavad. See kehtib nii motoorse, kognitiivse, kui ka emotsionaalse arengu kohta. Vanemad kiigutavad ja kõigutavad lapsi üldiselt ainult siis, kui soovivad neid rahustada. Nimekad lastearstid ja ortopeedid soovitavad seda järgneval põhjusel: kui beebit kaasas kanda, näeb ta ümbruskonnast silmadega palju rohkem.  Selle tõttu saab lapse aju võimendatult arenemisimpulsse. Ema liikumise tõttu saavad kõik naharetseptorid, aga ka liikumis- ja tasakaaluorganid stimuleeritud. Iga kord, kui tekib raskuskeseme ümberpaigutus, tekib lihastes ja närvides sellele vastav reflektoorne tegevus. Intensiivne kehaline kokkupuude ja silmside ema või isaga (ka tema peaks imikut kaasas kandma) tekitab turvatunnet, mille psühhosotsiaalne väärtus on hindamatu. Beebi jalakesed on anatoomiliselt õiges harali olekus DIDYMOS-kandelinaus, kui ta näiteks täiskasvanu puusal ”ratsutab”. Nii saab maandada tavapärase puusanihestuse teket.

Väljavõte prof. dr. Bernhard Hassensteini artiklist,

Freiburgi Ülikooli Bioloogia Instituut

Mõned hooldajad ei anna nutvatele imikutele enda kohalolekust märku põhjusel, et kardetakse neid liialt hellitada ja hiljem sellest tulenevalt beebide poolt türanniseeritud saada. Selline ettekujutus oleks ainult siis õige ja põhjendatud, kui imikutel oleks arusaam ruumide paigutusest (ema kõrvaltoas), mis aga, nagu eelnevalt näidatud, paraku nii ei ole.Nutt on appikarje emale ettekujutatavast hädaolukorrast. Pealegi: lapsed, kelle eest esimestel elukuudel ülevoolavalt hoolitseti, muutuvad kiiremini vanemate eestkostest sõltumatuks ja iseseisvaks, neist sirgub vähem külgeklammerduvaid probleemlapsi. Vähene hoolitsus esimesel eluaastal (nagu ka sellele järgneval perioodil) võib seevastu, juhul kui seda ei korvata, viia mitmekordselt suurema hädavajaliku pühendumiseni väikelapseeas ja kooliajal. Hellitamine on vanemate laste puhul kasvatusviga, millest kindlasti hoiduma peaks. Beebi toiduvajaduste täielik rahuldamine ja südamlik hooldajate kohalolu ei ole kindlasti hellitamine.

Soovide täitmise edasi lükkamise õpetamine kuulub järgmisesse vanusegruppi, kus laps juba ema keelt valdab ja talle midagi seletada suudab. (…)

Kas mu laps saab piisavalt õhku?

Enneaegselt sündinute vitaalsusparameetrite jälgimine, väljavõte Kölni Lastekliiniku uuringust

Dr. med. W. Steining jt.

Kandelinas kandmise ajal mõõdeti keskmiselt väiksem hapniku küllastustase, kui kontrollmõõtmisel lapsevankris. Erinevused mõõtmiste keskmiste vahel lapsevankris ja vertikaalasendis kandmisel (p=0,0045) ning lapsevankris ja kandelinas horisontaalasendis kandmise vahel (p=0,0006) on küll statistiliselt nähtavad, siiski 95%-konfidentsintervallidest keskmise efekti jaoks on täielikult sisalduvad intervallis -2%<SpO2<2%. Eeldusel, et keskmine hapniku küllastustaseme muutumine 2% võrra kliiniliselt tähtsust ei oma, suutsime me sellega näidata, et laste hapniku küllastustase kandelinas kandmisel jääb samaks. Kandmise sügavuse ja pikkuse osas ei olnud küllastusel mingit olulist erinevust. Horisontaal- ja vertikaalasend kandmisel ei oma erinevat mõju lapse vitaalsuse väärtustele. Sellest tulenevalt ei teki hapnikuga varustamisel mingeid takistusi isegi horisontaalasendis kandmine. Motoorne aktiivsus oli nähtavalt kõrgem vankris olevatel lastel, kui seda oli kandelinas horisontaalasendis kantutel. See kinnitab varasemat subjektiivset järeldust, et lapsed, keda kantakse, on rahulikumad. Imikud näitavad magades füsioloogiliselt väiksemat hapniku küllastustaset, kui ärkvel olles. Mõeldes sellele, et uuritud lapsed kandelinades sagedamini magasid, tuleks märgitud hapniku küllastustaseme erinevust veelgi ebaolulisemana käsitleda.

Kandmistraditsioon Euroopas?

Väljavõte ühest dr. Evelin Kirkilionise artiklist

Lapsevanker leiutati 19. saj. lõpus ja kuninganna Victoria muutis selle õukonnakõlblikuks. Veereva sõiduki juurdumine imiku hoolduses oli loogiline järg lähtuvalt sel ajal paremates seltskonnakihtides kombeks olnud lapsehoiu tavadest. Jõukates peredes oli juba pikemat aega kombeks lapsi ammedel ja lapsehoidjatel kasvatada lasta, osalt isegi enda pereringist täiesti eraldatuna. (…)

Mõnikord aga ilmnevad hämmastavad tõendid kandmistraditsioonidest Saksamaal. Eelkõige talupoja riietuses on nii mõnigi üllatus peidus: ei kasutatud mitte ainult linauid, vaid isegi mantlitel on veidrusi spetsiaalselt laste kandmiseks, või siis on võimalik üleriideid lihtsa käeliigutusega kohandada nii, et kandmine kergendatud oleks. (…)

Mõtteviis, et laps juba imikuea alguses seltskonna nõudmistega harjuma ja selles vaimus kasvama peaks, saavutas natsionalismi ajal siiski erilise taseme. Lapse kasvatamine mittehellitamise ja varase distsiplineerimise vaimus sai alguse juba sünnist. Tolleaegsetes kasvatamisnõuannetes ei soovitata liigset kehakontakti, isegi mähkimine ja pesemine pidi ladusalt toimuma, ”mängu ja naljata”, imikut tuli võimalikult vähe tema voodist, mis seisis eraldi toas, välja võtta ja minimaalselt kaasas kanda. (…)

Talle tuli nagunii ainult, juhul muidugi kui ekstreemselt madal kaal või haigus seda ei nõudnud, maksimaalselt 20 minutit pühendada, et ta juba varakult õpiks end kindlatesse reeglitesse sobitama. Loomulikult ei tohtinud nutule reageerida.

Kandmise mõju imiku nutusele käitumisele

Väljavõte dr. Urs A. Hunzikeri uurimusest

(…) Nutune käitumine arenes kontrollgrupis, nagu oodata oli, keskmisest nutuajast 1,6 tunnist päevas kolmandal nädalal kuni 2,1 tunnini päevas kuuendal nädalal, sealt pidevalt vähenedes 1,1 tunnini 12. nädalal. Sellega taastati Brazeltoir´ kirjeldatud nutukurvi lagi kuue nädala vanuselt. Sellest täiesti erinevalt arenes nutune käitumine grupis, kus tegeldi sagedase kandmisega: alustades 1,7 tunnist kolmandal nädalal vähenes päevane nutmisaeg 1,3 tunnini kuuendal nädalal, 1,1 tunnini kaheksandal ja 1,0 tunnini 12. nädalal. Mõlemad grupid erinesid 6, 8 ja 12 nädalal oluliselt. Nii oli näiteks võimalik kuuendal nädalal nutukõvera lage täielikult vältida.

(…) Samal ajal oli märgata rohkem kantud imikute grupis rahulikumat ärkvelolekut, mis oli võrdeline nutuse käitumise vähenemisega. Magamisaeg jäi täiesti puutumata. Sarnast käitumist võis jälgida ka 8. ja 12. nädalal. (…)

Kokkuvõtvalt näitas meie uuring, et reeglipäraselt muutus nutune käitumine kantud laste seas esimesel kolmel elukuul järgnevalt:

1.      päevane nutuaeg lühenes

2.      nutu kestuse pikenemine kuuenda elunädalani peatus

3.      mõjutati positiivselt just õhtust nutmist

4.      vähenenud nutmine asendus rahuliku ärkvel olemisega

5.      magamishoiak jäi mõjuta

Vaidlusteemad kandelinadest füsioterapeutilises praktikas

H. Engel-Majer, füsioterapeut

Keskkordinatsioonihälbega või arengupeetusega lapsed saavad kandelinades hulgaliselt arendavaid impulsse.

Nende laste liikumishoiak erineb normist, sageli on sellega kaasnev ebanormaalne lihastoonus. Mis juhtub lastega kandelinades? ”Jäik laps” muutub pidevast liigutamisest elastsemaks ja pehmemaks. See annab meie teraapiale tunduvalt parema lähtepositsiooni. Füsioloogilised liikumisideaalid ilmnevad teraapias kiiremini ja suudetakse laste poolt paremini spontaanmotoorikasse sulatada. Sama kehtib ka hüpotoonsete laste kohta. Nad muutuvad ärksamateks ja huvitunumateks, lihastoonus paraneb. Eriti oluline nende laste puhul on terapeudi poolne linas oleku asendi kontrollimine.  Kandmise käigus saavad lapsed lisaks liigutamisele veel palju teisigi impulsse. Pugege korraks ühe imiku nahka: tavaline beebi lamab enamus ajast voodis või vankris, ainult mõned impulsid jõuavad lapseni. Kandelinalast liigutatakse pidevalt, surutakse, kiigutatakse, ta kuuleb hääli ja kära, nuusutab pliidilt tulevat toidu lõhna, tunneb tuuleiili näos. Pidevalt omandab aju hulgaliselt informatsiooni, ilma et see last koormaks, sest samal ajal naudib ta turvalist ümbrust.

”Kandelapsed” arenevad kiiremini, on rahulikumad ja rahulolevamad.

Selle võrra, mil laps oma motoorseid võimeid põrandal harjutab, väheneb kandmise aeg. Imestamapanevalt toimub kandelaste areng kiiremini ja ühtlasemalt, kuigi nad harvemini põrandal lamavad. See vastandub küll seniste teooriatega, on aga arengueeliseks, mis just motoorselt silmatorkavatele lastele hästi mõjuma peaks. Sellele lisandub positiivne efekt, et kandelapsed on rahulolevamad. Nad magavad linaus/linas õndsalt ja armsalt, on tasakaalukamad ja ehmuvad vähem. Missugune õnnistus ühele pingutavale ema-lapse suhtele. Kui sageli ei ole probleemlapsed mitte ainult ”kisakõrid”, vaid lisaks sellele koormavad oma igapäevaste koduste turnimistega. Sageli võimaldab just rahulik laps efektiivsemat teraapiat.

Lõpuks minu vastus kõige sagedasematele vastuväidetele:

1.      vastuväide: laps saab liiga hellitatud. Töötajad Max-Planck-Seltsi inimetoloogia uurimisosakonnast vaatlesid Trobriandi saarte (Uusguinea idakaldal) perekondi. Teised teadlased tegid seda kungide juures Botswanas ja inuiitide juures kaugel Põhja-Alaskas. Nad tulid järgnevale tulemusele: vastupidiselt meile, enamalt jaolt tööstusühiskonnas elanikele, naudivad traditsiooniliselt elavate kultuuride imikud ja väikelapsed peaaegu, et pidevat kehakontakti emade, isade ja õdede-vendadega. Hoolimata sellest ei arene väikesed trobiaanlased, kungid või ka inuiidid hellitatud türannideks. Vastupidi: nad saavad varem iseseisvateks, kui samavanused USAs või Lääne-Euroopas.

2.      vastuväide: kandmine põhjustab rühivigu, sest laps peab kõigepealt teatud arenguetapid selja hoidmises, kõhu asendis aga ka keeramises omandanud olema, selleks et skeletilihaskond piisavalt ettevalmistatud oleks. Selle järgi peaks loodusrahvaste kandelapsed sageli rühivigadega olema – seda ei ole siiani suutnud keegi tõestada. Seevastu tõendab Kirkilioni uuring 192 kandelapsega, et sagedus rühinõrkusele on nende puhul alla keskmise protsendimäära. Sellest tulenevalt jäävad kõrvale kõik järgnevad teoretiseerivad vaidlused.

3.      vastuväide: jah, aga arengumaade kandelapsed lamavad pigem emade selgadel, kes ette kummardudes põldudel töötavad. Et see väide õigustatud oleks, peaksid kõik loodusrahvad, kes lapsi kannavad, tegelema põllumajandusega. Ameeriklanna Jean Liedloff kirjeldab oma raamatus hoopis teist elu Venezuela dþunglis Yequana indiaanlaste juures, kus ta palju aastaid elas.

4.      vastuväide: kandmine kahjustab kandja selgroogu. See võib kehtida nende vanemate kohta, kellel on probleeme seljaga. Alustatakse aga imiku kandmisega juba tema esimestest elupäevadest, harjub kandja reeglina probleemitult suureneva kaaluga. Raskeks läheb, kui alustada alles 7- või 10-kuuse imiku kandmisega. Samas ka siin on meie füsioterapeutide õpetus õigest liikumishoiakust abiks.

5.      vastuväide: laps ei saa piisavalt õhku. Ka siin lükkab kogemus väite ümber. Kandelapsed arenevad hästi ja ei paista kroonilise hapnikupuuduse käes kannatavat. Nende rahulolu ja tasakaalukus annavad tunnistust rahulikust ja tervest unest linaus.

Pärast neid vaatlusi on teoreetilised eelarvamused kandelina kohta paljude kultuuride kogemusega kummutatud. Isegi Johann Wolfgang v. Goethe sai aru meie lääne kultuuri dilemmast: ”Loodus ei mõista nalja, ta on alati õige, alati tõsine, alati range, tal on alati õigus ja vead ning eksisammud teeb alati inimene”.

Vaidlusteemad imikute ja väikelaste kandmise kohta

Dr. Eckhard Bonnet´lt

Lastearst, noorsoomeditsiin, keskkonnameditsiin ja spordimeditsiin

30-aastase töökogemusega lastearstina võin ma E. Kirkilionis´e arvamust ainult kinnitada. Kandmise-vastased hoiatavad stereotüüpselt selgroovigade, keha valehoiakute ja õhupuuduse eest. Need kartused, mille kohta ei ole iialgi tõendeid esitatud, on sobimatu

• Kantavate imikute üldine areng saab positiivselt arendatud
• Õige kandmise eelised on: laps tunneb ema/isa kehasoojust, tunneb ta südamelööke, nuusutab kehalõhna, tunneb ja kuuleb (kõrvaga vastu kandja rinda) häält, tunneb end täiesti ümbritsetuna turvaliselt, võib rahmeldada (välja kukkumata), tema seedimine kiireneb (kõhumassaaþ) ja lihtsam on ”potil käia”.
• Käimisel (jalutuskäik) või töötades (põllu- ja aiatöö) on liigutused rütmilised . See viib teatud aja järel selleni, et hingamissagedus, sammude järjekord ja kandja südametöö ühtlaselt sobituvad (kogemused spordimeditsiinist). See tekitab harmoonia psüühikas.
• Kantav laps nuusutab ja tunnetab selle lõhna (lõõgastunud inimene lõhnab teisiti). Rütmiline liikumine rahustab ka last ja ta saab näiteks paremini uinuda või seedida. Akupressuurpunktid seede- ja magamishäirete vastu kõhul ja reite sisekülgedel saavad automaatselt masseeritud.
•  Lapse keha on kandelinaga ühtlaselt ümbritsetud

Sellisel kandmisel on sarnasus lapse kandmisega emaüsas (ümbritsetus, turvalisus, soojus jne.) Miski ei ole liiga kitsas ega liiga avar. Sama vähe kui ema jooksmine rasedana kahjustab lapse selgroogu, niisama vähe halvasti mõjub lapse selgroole jooksmine kandelinaga. Kes väidab vastupidist, peaks lapsele keelama ka käimise, jooksmise, hüppamise ja tantsimise, sest see kõik tähendab pidevaid ”lööke” selgroole.

Otse vastupidi: ühtlane selgroo ja puusaliigeste koormamine ning koormuse vähendamine annab optimaalse kasvamisimpulsi. Me ei ole näinud veel ühtegi algusest peale kantud last, kellel oleks esinenud puusadüsplastiat või kellel oleks arenenud skolioos. Me oleme aga näinud palju täielikke ”vankrilapsi” (selili lamajaid), kellel on deformeerunud pea (külgedelt, tagant lame), deformeerunud kehaga, puusadüsplastiaga ja ”kõhullamajaid” konnaasendis jalgade ja jalalabadega. Lisaks sellele on ”kõhulilamajad” rohkem ohustatud vankri sügavaimas punktis olevast halvast õhust ja soojaummistusest, kuna peopesad ja nägu suudavad vaevu liigse higistamise tõttu ülejäänud keha jahutada.

• Ema liikumine soodustab lapse arengut

Juhul, kui ema on pidanud raseduse ajal pikalt lamama, on sellel, nagu neuroloogid kindlaks teinud, negatiivne üldmõju lapsele. Vastupidiselt on aga lapsel, kelle ema raseduse ajal pidevalt ringi liikus, olulised arengueelised. Sama on see ka kantud lastel ja mitte kantud laste puhul. Kantud lapsel on parem kehaline hoiak (statomotoorne areng, festibulaarsed oskused = tasakaal, skelett koos kõõluste ja sidekoega), parem närvisüsteem (koordinatsioon, sensoorne tunnetus ja töötlemine, sügavusetunnetus), parem psüühiline seisund (eneseteadlikkus, usaldus, kreatiivsus, stressitaluvus) ja parem sotsiaalne seisund (sisseelamisvõime). Kohates 1,5-2 aastast last esimest korda, võin ma üsna kindlalt öelda, kas seda last on esimesel eluaastal kantud või mitte.

Ka psühholoogilisi aspekte tuleks poolt ja vastu vaidluses silmas pidada.

• Kandelinas olev laps on minu lähedal.
• Vankris olev laps on minust kaugel.
• Kandelinade pooldajad on enamasti naised. Vastaste hulgas on ülekaalulisemalt esindatud mehed.
• Ühe lapsega peredes kasutatakse kandelina harvemini kui mitme lapsega peredes.
• Kandelinas- märsis samal kõrgusel asetsev laps on pigem võrdväärne.
• Vankris olev laps on vähem võrdväärne: vaatan talle ülevalt alla. (Sarnane on see käitumisega sünnitusel: lamab sünnitaja voodis, on ta mulle kaugel, alluv ja ei ole võrdväärne. Sünnitab naine püstises asendis – kükakil, mina kükitades ta ees, on ta mulle lähedal, samaväärne ja võrdõiguslik.)

Siiski on olemas kriitilisi momente, mida tuleks silmas pidada:

• Mõningad kandmist abistavad tooted ei võimalda lapsel füsioloogilises asendis ema/isa puusal või kõhul istuda.
• Mõned vanemad kannavad oma last pidevalt. Nii laps kui ka ema vajavad puhkuse ja eraldatuse faase.
• Lapse kaal koormab kandja keha (lihaseid, sidemeid ja selgroogu). Seetõttu tuleks last algusest peale kanda, et raskusega harjuda.
• Ettevaatust suure külmaga. Mulle meenub üks ”aurav” isa, kes seljas last kandes mäest üles sammus, lapse jalakesed olid aga jääkülmad.
• Kandmist abistavad tooted võivad sisaldada mürgiseid kemikaale (lihtsustavad hooldamist, jälgige tooteinfot!).

Ka lapsevankril on omad puudused

Vanker on ebaloomulik transpordivahend, kus laps on tehislikest asjadest ümbritsetud, samuti ei lõhna ta hästi, sellest aurab keemiat, sisekliima on halb ( nagu kaetud hällis või õhutamata toas), ta ei soojenda, rapub ebaühtlaselt (magama panemiseks tuleb teda hoopis teisiti (nimelt rütmiliselt) liigutada, kui seda lükates tehakse). Kõrvade jaoks kostab sealt ainult ebafüsioloogilisi hääli, lükkaja nägu on liiga kaugel (väike imik näeb ainult 40 cm kaugusele). Kui laps lamab kõhuli, ei näe ta üldse midagi, emal ja isal on käed kinni, vanker on kallis ja seisab juba aasta pärast nurgas, laps lihtsalt pannakse sinna sisse – kandmist abistava tootega peab ema/isa jooksma, mis tähendab igapäevast võimlemist.

Varasematel aegadel ei olnud vankreid. Lapsi kanti teel olles või ka tööd tehes (kandevööd Lõuna-Aasias, linaud Aafrikas). Nomaadid (Aasias) ja indiaanlased võtsid lapsed kaasa horisontaalsetes kandekonstruktsioonides (peakaitsega ripphäll). Lapsevankrid olid eelkõige rikaste privileegideks: hoidja sõidutas peene lapse jalutama. Alles hiljem võttis kodanlus selle eeskuju üle. Juba üle 20 aasta soovitame me proua Hoffmanni Didymose-kandelinauid (-linasid).

Kandmine näoga liikumise suunas

dr. Evelin Kirkilions

käitumisbioloog

Kehast eemal, st näoga liikumise suunas, kandmisest ei pea ma just palju lugu. Sellisel puhul lähevad tegelikult kõik kandmise eelised, eriti need mis seotud anatoomilise poolega, kaduma. Lapsed ei saa sisse võtta ideaalset jalgade asendit, mis puusaliigese düsplaasia ennetab, eemal kandmine pigem soodustab seda. Niisugune kehaasend on imikule sobimatu, kuna kandemärsi või kandelina traksid/linasiilud eestpoolt lapsel üle õlgade jooksevad ja teda tahapoole suruvad, nii et mittekasulik püstine asend saab soodustatud ja tulemuseks on selles vanuses ebafüsioloogilise tühimiku tekkimine puusade juurde. Nii ei istu laps mähkmetega voodertatud tagumikul, pigem koondub raskus sel ajal veel kõhrelisele sümfüüsile ja vaagnale, poistel lisaks ka munanditele. Lisaks eeltoodule vastandatakse laps kogu välismaailmast tuleva informatsiooniga.

Mis on tähtis või tähtsusetu, seda peavad pisikesed alles õppima, samuti seda, kuidas seda infotulva töödelda. Sel viisil ründavad kõik ärritused last korraga, mida võimaldab just kehast eemal kandmine. Kindlasti muutuvad lapsed sellise kandmise juures ärritunuks ja reipaks. Neile näib meeldivat nii palju korraga näha. Infotulva vastuvõtmine tugevate ärrituskomponentide tõttu, millega laps ei suuda toime tulla, ei pruugi õigel ajal lõppeda. Samuti ei suuda laps sellise kandmisviisi tõttu ise suurest infotulvast eemalduda ja beebit hoitakse ka siis, kui see kõik koormavaks muutub nö. vangis. Lapsed suudavad kõigest eemalduda alles siis, kui nad väsivad, keha kõrvale vajub, pinge taandub – ärrituskomponendid ei taba enam nägu ja  fastsinatsioon lõpetatakse. Millalgi tuleb aga kogu see informatsioon läbi töötada, seda tõenäoliselt hilistel õhtutundidel, kuigi see on nagunii kriitiline aeg, sest tuleb toime tulla ka keha üleminekuga ärkvelolekust magamisfaasi, mis ei ole imiku jaoks just lihtne.

Kui juba pisikesed on nii uudishimulikud ja tahavad ümbrust uudistada, oleks õigem neid kas külje peal puusal kanda, mis siiski kandja selga koormab, või hoopis üle minna seljal kandmisele. Seal- juures tuleks last kanda nii, et tal oleks võimalik üle kandja õla ümbrust vaadelda. Seda on harva võimalik teha tavaliste kandekottidega – kandelina või siis kandelinaga sarnanevate kandmist abistavate vahenditega õnnestub see paremini.

Äkksurma sündroomi risk,

ühe ema jutustus

Minu laps sündis 4 nädalat liiga vara, 2515-grammisena. Hoidsin teda terve päeva, ei pannud kunagi voodisse. Ta sõi hästi, oli terve ja rõõsa, hingas normaalselt. Ühel pärastlõunal tuli lastearst, et teda läbi vaadata, võttes lapse haiglasse kaasa ning pani voodisse. Niipea, kui meie laps oli üksi voodis, tekkis tal õhupuudus ning beebi viidi üheksaks päevaks intensiivi. Ei leitudki põhjust, miks lapsel tekkisid apnoefaasid, arvati, et need on kerged närvivapustushood. Ainuke asi, mida neil teha tuli, oli last korraks puudutada ja ta hakkas jälle hingama. Beebil ei tekkinud iialgi apnoehooge kui ta mu kätel oli, ainult siis, kui pidi üksi lamama. Arstid ütlesid ainult, et lapsel on kõrgendatud risk äkksurmaks. Nad üritasid mind veenda, et vajan kodus turvakaamerat. Olin nõus, sellest sai aga perele tõeline luupainaja. Öeldi, et ma ei tohi teda enda juurde voodisse võtta, nii pidi laps magama üksi monitoriga. Viimane hakkas igal öösel tööle, võimalik, et ka valealarmid, aga keegi ei saanud magada. Ma jätsin monitori tööle, aga tõstsin lapse enda juurde voodisse hästi lähedale. Me mõlemad magasime imehästi, monitorihäire ei hakanud enam iialgi tööle. Olen kindel, et minu kohalolu sundis teda hingama, seda niikaua kuni laps oma apnoekalduvusest välja oli kasvanud. Minu hoolitsemine ja lähedus olid ainsad, mida ta vajas. (…)

Väljavõte prof. dr. med. J. Büschelbergeri ettekandest

ortopeed, Dresden

Lapse esimeseks maailmaks on eranditult ema. Inimene on ontogeneetiline (evolutsioonilisest arengust tingitud) pesahülgaja, sünnib aga „füsioloogiliselt enneaegsena“ ja peab nii öelda „in statu nascendi“ (arenemisjärgus) veel vähemalt 12 kuud ema kehal veetma, et liigile iseloomulikult küpseda ja areneda. Vastsündinu on mitmel moel sobitunud elama ema peal. Sellest annavad tunnistust lisaks muule kumerdunud selgroog, „kaudselt arenenuks“ nimetatav vaagnaluu ja liigesepoolse reieluuotsa emakasisene ja –väline kuju- ja asendimuutus, kui ka puusaliigeste füsioloogiline sirutumise takistumine. Sirutumise takistumine ja tugev reieluude ettesuunatus võimaldavad vastsündinul vabalt ema kehal „ratsutada“. Ratsaasendis on lapse jalad puusaliigestes rohkem kui 90-kraadise nurga all ja umbes 25- kraadise nurga all võrrelduna keha pinnaga ning reieluukaelad peegelduvad peaaegu loodis vaagnaluu sisenemistasandil. Sellises asendis on mõlema liigese pesad – reieluupea ja vaagnaluu –  ühtlaselt koormatud, mis on hädavajalik luukudede, sellega seonduvalt ka reieluupea ümarvormi ning selle vastandvormi (nõgususe) normaalseks arenguks.

Kaasasündinud liigestenõrkus on siiski sel juhul tähtsusetu, kui vastsündinu jalad harali painutatud asendi sisse võtavad, mis tekib ema puusal ratsaasendis, selle asemel laiu mähkmeid või ortopeedilisi trakse kasutatakse. Niisuguses positsioonis ei suru reieluupead ülemistele ja tagumistele veel kõhrelistele vaagnaseintele, vaid vaagnakeskele. Kõõlused on lõtvunud ja neid ei saa sellest tulenevalt üle pingutada. Ebastabiilsete puusadega sündimisel võivad puusad esimestel elupäevadel ka iseenesest stabiilseks muutuda, siiski ei saa ette ennustada, missugune hüperliikuvatest puusadest stabiilseks muutub ja missugune nõrgaks jääb.  Sel põhjusel ongi hädavajalik juba esimestel elupäevadel laste jalad füsioloogilisse harali painutatud asendisse sättida.

Küsimus, mis vanusest alates tohiks last linas kanda, esitatakse enamasti sellepärast, et vastsündinu ei suuda pead fikseerida ja taha poole kumerdunud selgrooga linas istuvad. Kuigi vastsündinu ei suuda pead hoida, võib ja peaks lausa teda linas kandma. Ema peab lapse pea endale vastu rinnakorvi panema, linau kuni peani üles tõmbama ja juhul kui vajalik, oma ülemise käeosaga last külgedelt toetama. Laps õpib linas kandmise tõttu väga kiiresti oma pead fikseerima. REISETBAUER ja CZERMAK kirjeldavad sõnas ja pildis, kuidas kõhul lebavad vastsündinud koheselt peale sündi peatõsteliigutusi tegema hakkavad ja WUSTMANN kirjutab Lõuna-Ameerika indiaanilaste kehalisest arengust: „Ühel päeval külastasime Aueti, kus oli just üks laps sündinud. … ta imes juba mõne tunni pärast, ema kandis last puusaistes ja juba paar päeva hiljem hoidis ta pead.“

Lapse selgroole ei saa linas kandmine kuidagi kahju tekitada. Üsasisene asend ja täielikult kaardunud selgroog peale sündi säilivad linas istumisel veel väga pikka aega. Kaela- ja kuklalihaste tugevnemisega ning sotsiaalsete kontaktide vastu võtmisega keskkonnast, mis tekivad väljaspool dyadi, areneb mõne nädalaga ette poole kaardunud selgroog, sel ajal kui osa rinna- ja nimmepiirkonna selgroost kuni kõndima hakkamiseni taha poole kaardunuks jäävad.

• Kaisukool

2006.a. suvel loodi 4 aktiivse ja lapsekandmiskogemusega ema algatusel MTÜ Lapsekandmiskeskus.

Keskuse eesmärk on lapsekandmist, kui tervet ema ja lapse suhet tugevdava ja lapse psüühilist, füüsilist ja sotsiaalset arengut toetava tegevuse laiem propageerimine ning tutvustada lapsekandmist kui ravivõimalust teatud terviseprobleemide puhul.

Tänaseks on keskuse liikmete arv kahekordistunud ja kõik nad on kogenud lapsekandjad, emad ja lapsekandmisnõustajad. Et oma kogemusi ja Dresdeni Trageschule käe all omandatud teadmisi ja oskusi teiste vanematega jagada, korraldab Lapsekandmiskeskus lapsekandmisteemalisi kursusi Kaisukooli nime all.

Kaisukool pakub:

• lapsekandmisteemalisi loenguid
• teoreetilisi ja praktilisi tunde lapsekandmisest
• erinevaid kandelina sidumiskursuseid

Oodatud on nii lapseootel, kui lastega pered!

Väikesed grupid, personaalne lähenemine, piisavalt harjutamisaega, hubased õpitoad!

Täpsem info: www.kaisukool.ee

Korduma kippuvad küsimused

Kust ma saan infot lapsekandmise ja kandmisvahendite ja -võimaluste kohta?

Ikka Kaisukoolist.

Kuidas ma õpin kandelina siduma?

Kaisukool õpetab 🙂

Didymose-linaga on kaasas ka põhjalike seletuste ja piltidega sidumisõpetus, kuid esmased teadmised lapsekandmisest ja selge sidumisõpetus Kaisukooli käe all on vajalik.  Kandelina sidumine on sama keeruline kui paelte sidumine – algul tundub keeruline, aga kogenud õpetajate juhendamisel saab ruttu selgeks ja edaspidi võtab aega vaid paar minutit.

Alates millisest vanusest võib beebit kandelinas kanda?

Kandelina võib kasutada sünnist alates. Esimestel nädalatel kandke last kandelinas peamiselt lebades, sõlmituna “hälli” või ka püstises asendis “wrap” meetodil. “Wrap” siduse puhul jälgida, et lapse oleks tihedalt kandja vastas, lapse selg oleks tugevalt toetatud tema loomulikus kumeras asendis, et kael oleks toetatud ja jalad konnaasendis.

Millal võin valida uue sidumisviisi?

Täpset ajakava ei ole, sest iga laps areneb erinevalt. Teie kui ema või isa märkate väga hästi, kui lapsele enam “hällis” ei meeldi. Siis võite siduda kandelina kas “wrap” või “risti-rästi” meetodil ja tõmmake alguses üks rätiserv üle lapse pea, et see oleks kindlalt toetatud.

Kui kaua võin ma oma last kandelinas kanda?

Alustage tasapisi ja jälgige, kuidas Teie lapsele kandelinas meeldib. Juba peagi märkate, kui rahul on laps Teie rinnal. Usaldage oma sisetunnet ja tehke seda, mida õigeks peate. Ärge laske ennast segadusse ajada. Kui Te laps juba ise kõndida oskab ja maailma avastab, siis on DIDYMOSE-kandelina ikka veel praktiline “lapsekäru taskus”, igaks juhuks. Suuremaid lapsi saab väga edukalt “seljakotis” kanda. Ja kui laps on nii suur, et Te teda enam kanda ei jaksa, siis saab Didymose-kandelina ikka veel kasutada küll võrkkiigena, laualinana, piknikulinana, ronimisnöörina jne.

Kuidas ma õpin kandelinaga ümber käima?

Ärge olge kannatamatu, mõne aja möödudes oskate Te kandelina täiesti iseenesest ümber käia. Mõningate käeliigutustega teete Te sellest eriliselt kootud kandelinast vastavalt vajadusele, mis nii Teie kui Te lapsega alati sobib ja kaasa kasvab. Iga Didymose-kandelinaga on kaasas põhjalike seletuste ja piltidega sidumisõpetus, kus samm-sammult on seletatud iga väljaarendatud sidumisviis. Need õpetused on koostatud 30 aasta jooksul kogutud kogemuste põhjal tihedas koostöös ämmaemandate, lastearstide ja lapsevanematega.

Millise kandelina suuruse peaksin valima?

Arvestage kandelina valikul alati kõige suurema last kandva isiku suurusega. Samas ei ole mõtet osta kõige pikemat suurust ainult sellepärast, et issi kaks korda aastas last kanda saaks ja emme kogu ülejäänud aja kubujussina ringi peab käima. Mõelge reaalselt, kes peamiselt last kannab ja arvestage, et ka kõige lühema variandiga on suuremal issil ikkagi võimalus last kas “hällis” või “puusaistmes” kanda. Suuruste tabelit vaadake mustrite ja suuruste alt.

Kas ma võin kandelina ka talvel kasutada?

Jah, sest tihedas kontaktis lapsega soojendate Te last ja samas tunnete kohe, kui tal on külm. Aeg-ajalt kontrollige lapse jalgu, et need ei külmetaks. Kasutage sooje, lambanahast papusid. Valige külmade ilmade puhul sidumisviis, mis sobib mantli all kasutamiseks, selleks sobivad kõik sidumisviisid kõhule. Kes sooja armastab, võib valida villa/puuvilla seguse Didymose kandelina.