Viimasel ajal olen palju kuulnud omavahel küllaltki vasturääkivaid fakte teravilja vajalikkuse ja mittevajalikkuse kohta. Tänases infoga üleküllastunud maailmas tähendab see minu jaoks vaid seda, et lõplikud otsused tuleb langetada ikka ainult endal ja oma enese õigema sisetunde järgi. Mina isiklikult tarbin teraviljatooteid võrdlemisi palju ning usun ka nende vajalikkusse meie igapäevase toidulaua rikastamisel, pretendeerimata siiski absoluutsele tõele. Samuti olen koos oma lastega kasvades olnud aldis proovima ka eestimaalaste jaoks nö “uusi teravilju”. Allpool aga kõigest lähemalt.

Kui mõelda teravilja peale veidi teises võtmes, on tema vägi iseäranis põhjendatud. Pika ja peene varre ning raske viljapea matemaatiline suhe on müsteerium – kõrs ei peaks mingite arvutuste järgi suutma viljapead kandma. Antroposoofilises toitumises tähendab teravili energeetiliselt püüdlust kõrgustesse. Ka inimene peaks püüdma tõusta ülespoole, ületada iseend. Rukis oli kõige hilisema kultuurina algselt nisupõllul umbrohi. Seetõtu peetaksegi rukist jõudu ja vastupidavust andvaks toiduaineks.

Teravili

on vaieldamatult tähtis toidurühm ja püsinud pikka aega ainuvalitsejana toidupüramiidi kõige alumisel astmel. Viimastel aastatel on aga leitud, et uute teadmiste valguses ei ole vana toidupüramiid enam optimaalne. Siiski on täisteratoitudele jäetud auväärne teine koht igapäevase liikumise ja kehakaalukontrolli järel. Kuigi teravili sisaldab kõiki kaheksat asendamatut (mida on kindlasti vaja toiduga saada) aminohapet, ei ole nende hulgad määravad.

Kui inimene on segatoidul, on täisväärtuslike valkude kättesaamine toidust kindlustatud tänu liha aminohappelisele koostisele, kus kõik kaheksa on olemas vajalikes proportsioonides ja kogustes.

Kui aga liha menüüst välja on jäetud, peab kas tarbima piimasaadusi või teravilja kombineerima kaunviljadega.

Kaer

• sisaldab 11-18% valke, 4-6,5% küllastumata rasvhappeid, magneesiumi, kaaliumi, rauda, B-rühma vitamiine ja E-vitamiini.
• B-rühma vitamiinide on kaeratoidud soovitatavad närvihaiguste, sooleatoonia ja südame rütmihäirete all kannatavatele inimestele.
• Kaeratummi kasutatakse asteenia, mao- ja kaksteistsõrmiksoolehaavandite ning rauavaegusaneemia korral.
• Sobib gluteenivabaks dieediks, kui on kontrollitud, et kaer ei ole töötlemise käigus kokku puutunud nisuga.

Oder

• sisaldab kuni 16% valke, 3-4% küllastumata rasvhappeid, 9,6% kiudaineid, fermente, B-rühma vitamiine, D-, E- ja A-vitamiini, rauda, tsinki, magneesiumi ja kaaliumi.
• Otra peetakse tugevdava, pehmendava ja taaselustava toimega toiduaineks.
• Seedumata kiudaine sisalduse pärast on oder kasulik neile, kes soovivad parandada soolte peristaltikat.
• Odratummi ja -körti kasutatakse mao- ja sooletraktipõletike ning kõhulahtisuse korral.
• Tänu rasvlahustuvatele vitamiinidele sobib oder ekseemi, psoriaasi ja mädase nahapõletiku all kannatavate inimeste menüüsse.
• Odrast tehtud tee leevendab köha.

Nisu

• sisaldab kuni 20% valke, 4-5% küllastumata rasvhappeid, E-vitamiini ja B-rühma vitamiine, kaaliumi, fosforit ja mangaani.
• Erilise toiteväärtusega on nisuidandid, milles on C-vitamiini ja B-rühma vitamiine viis korda rohkem, kui teras, samuti on neis suurem looduslike antioksüdantide, antibiootikumide ja kasvustimulaatorite osakaal.
• Idandites tekkiv E-vitamiin parandab organismi vastupidavust ja töövõimet, toniseerib südame-vereringe- ja hingamissüsteemi.
• Paljudele (NB! mitte kõigile) sobivad nisukliid soolte peristaltika parandamiseks.

Nisuliste hulka kuulub ka üks maailma vanimaid leivavilju – einkorn, mis on siiski väga erinev kõigist teistest nisusortidest. Erinevus seisneb valdavalt selles, et temas sisalduv gluteen on teist tüüpi, kui teistes tänapäeval kasutatavates nisusortides (pagaritoodete kerkimise koha pealt mitte eriti hea, tervisele mõeldes kordades parem). Einkornile on iseloomulikud ka tema tervislikkus, puhtus, toitvus ning üllatavalt hea maitse.

Veel üks tänapäeva nisu esiisadest – spelta on samuti tähtis teravili. Temaski on hariliku nisuga võrreldes vähem liimvalku gluteeni, mis mõjutab tema küpsetamisomadusi. Lõunamaa päikeses kasvanud speltal on küpsetamisomadused pisut paremad, kuid põhjamaist speltat peab kerkimiseks lausa meelitama. Oma toiteväärtuselt on spelta kõige sarnasem kaeraga, kuid maiseomadustelt on ta tunduvalt rikkam.

Kuigi Tatar

• ei ole teravili, vaid hapuoblika ja rabarberi sugulane, kasutatakse teda nagu teravilja.
• Ta sisaldab kuni 18% valke, B-rühma vitamiine, mineraalainetest rauda, tsinki, kaaliumi, seleeni ja vaske.
• Tatar on toitev, kergesti seeduv ning taastab jõuvarusid pärast füüsilist tööd ja haigust.
• Tatart soovitatakse ateroskleroosi profülaktikaks, ainevahetuse korrastajana taastab ta mineraalainete sisalduse organismis.
• Sobib gluteenivabaks dieediks.

Mais

• sisaldab 3% valke, B1-, B3- ja B9 vitamiini, magneesiumi ja kaaliumi.
• Maisiõlis on E-vitamiini kolm-neli korda rohkem, kui päevalilleõlis ja kümme korda rohkem kui oliiviõlis.
• Koos A-vitamiiniga vähendab mais kolesterooli hulka veres.
• Maisiidandid on stimuleeriva toimega, seega sööge neid salatilisandina hommikupoolikul.
• Mais sobib gluteenivabaks dieediks.

Hirss

• sisaldab 3,5% valke, B-rühma vitamiine, tsinki, magneesiumi, kaaliumi ja rauda.
• Hirsivalk on parema aminohappelise koostisega kui nisu-, riisi- või maisivalk.
• Hirss on aluseline teravili ja väga kerge seedida.
• Suur ränihappesisaldus on hea luudele ja vere kolesteroolitasemele.
• On ka kergelt lahtistava toimega ning kasulik kogu seedeelundkonnale, neerudele ja põiele.
• Hirss sobib gluteenivabaks dieediks.

Amarant

oli kunagi Lõuna-Ameerika põlisrahva asteekide põhitoiduks, mistõttu nimetataksegi teda ka inkade leivaks. Tegelikult ei olegi amarant teravili, vaid rebashein. Ta ei sisalda gluteeni. Pähklise maitsega terade pudruks keetmine on tõeline kunst, kuna need tekitavad paksu lima. Amaranti võib lisada tema paksendava efekti tõttu suppidesse ja ahjuroogadesse või segada kokku mõne teise teraviljaga. Amarant ei vaja enda kõrvale liha.  Lisades amarandijahu teistele jahudele, on võimalik neid rikastada tsingi, kaltsiumi, raua ja magneesiumiga.

Kinoa

oli samuti üheks inkade põhitoiduks. Teda kasutatakse kui teravilja, kuid tegelikult on ta hanemaltsaline.

• Võrreldes harilike teraviljadega, on kinoal täiuslik valgukoostis.
• Ta on ka kiudainerikas ning sisaldab rauda, kaltsiumi, magneesiumi ja B-rühma vitamiine.

Loputage kionat enne keetmist mitu korda mõru maitse eemaldamiseks. Kinoa valmib võrdlemisi hõlpsalt. Sobib oma kerge omastatavuse poolest hästi ka vanuritele ja lastele. Võib panna salatitesse ja suppidesse kuskussi, makaronide ja riisi asemel. Kinoast võib teha kotlette või kasutada teda sidujana näiteks riisijahupannkookides või küpsetistes (soovitav asendada 1/3). Kinoa annab riisile kerge oamaitse. Samamoodi kõlbab see isikupärane vili ka maisiküpsetistesse. Sobilik kasutada gluteenivaba dieedi ajal.

Riis

on nisu järel kõige enam tarvitatav teravili maailmas. Rohkem kui poolele maailma rahvastikust annab riis vähemalt poole nende toiduenergiast. Eksisteerib üle 8000 erineva sordi riisi. Valge riis on kõige rohkem töödeldud, sest kogu kest ja selles sisalduvad toitained on eemaldatud. Pruunil riisil on eemaldatud aga üksnes söögiks kõlbmatu väliskest, mistõttu kasulikus ained on suures osas säilinud.

Pruun riis

on kõige vähem kroovitud, mistõttu on temas säilinud ka kõige enam toitaineid, kuna viimased asuvad riisitera pealispinna lähedal. Pruuni riisi süües teadke, et nii saate 2/3 rohkem B-rühma vitamiine, kui valget kroovitud riisi eelistades ja koguni 85% kõikidest riisiteras sisalduvatest rasvadest. Pruuni riisi valmistamiseks kulub võrreldes valge riisiga kauem aega, arvestuslikult umbes 45 minutit, kui teda ei ole just eeltöödeldud.

Punane riis

on pärit Aafrikast. Nõudliku taimena kohaneb ta kliimatingimustega halvasti ning on seetõttu vähem levinud. Keeta tuleb teada sarnaselt pruunile riisile, kauem kui harilikku valget riisi.

Metsik riis ehk tuskaroora

vesiriis on erinevalt tavalisest riisist, mille juured on Kagu-Aasias, pärit hoopis Põhja-Ameerika Suurjärvistu ümbrusest ning hoopis teise taimeliigi esindaja. Tema suure toiteväärtusega terad on suurepäraseks valguallikaks, üllatades ka vitamiini- ja mineraalainerikkusega – foolhape, B2-, B3-, B6-vitamiin, tsink, magneesium, kaalium, fosfor ja vask. Metsikut riisi võiks leotada üle öö, siis valmib ta keetes 40 minutiga. Võib valmistada eraldiseisva roana, aga traditsiooniliselt segatakse teiste riisisortidega, kuna annab maitsetule riisile sarapuupähklise meki ja toidule värvi.

Ideid erinevate teraviljadega katsetamiseks võid leida ka Looduspere retseptikogust.

Kasutatud materjal:

• K. Naur, Ü. Hõbemägi “Puhta toidu raamat”
• http://www.vianaturale.ee/riis
• http://www.hkhk.edu.ee/vanker/riis/riis.html